Osaajatöötajate hulk kasvab kiiremini naiste seas

Alates Eesti taasiseseisvumisest on osaajaga töötamine muutunud nii naiste kui ka meeste seas järjest levinumaks. Kui 1989. aastal töötas osaajaga veidi alla 2% meestest ja üle 4% naistest, siis 2006. aastaks oli naiste edumaa suurenenud 7 protsendipunktini.

Osatööajaga palgatöötajad soo järgi, 1989–2006

Kuigi osaajatöö võimaldab paremini jagada töiseid ja koduseid kohustusi, tähendab see ka suuremat ebastabiilsust ja väiksemat palka. Et naised töötavad enam osaajaga, on neil ka palk meestest madalam. 2006. aastal moodustas naiste keskmine netokuupalk meeste palgast 69%. Täisajaga töötajate puhul oli suhe vastavalt 71%. Osaajatöötajate seas olid palgaerinevused väiksemad — naiste palk moodustas 94% meeste palgast.

Nii meeste kui ka naiste seas on osaajatöö levinuim nii noores kui ka vanas eas. 15–24-aastastest meestest töötas 2006. aastal osaajaga 8% ja naistest viiendik. 50–74-aastastest meestest käis osaajatööl 6% ja naistest 15%. Paljud noored ei saa täiskoormusega töötada õpingute tõttu, noortel naistel on põhjuseks ka laste sünnitamine ja kasvatamine. Vanas eas tehakse tööd aga sageli pensioni kõrvalt.

Osaajatööga kaasas käivatest negatiivsetest aspektidest hoolimata laiendab see tunduvalt tööga seotud võimalusi ja lihtsustab täisajaga tööle tagasi pöördumist, kui perekondlikud olud seda võimaldavad. Kuigi selle osatähtsus on viimastel aastakümnetel tunduvalt suurenenud, on osaajatöö vanade Euroopa Liidu riikidega võrreldes (kus kolmandik naistest töötab osaajaga), Eesti naiste hulgas veel üsna ebapopulaarne.

Osaajatöötaja on hõivatu, kelle tavaline nädalatööaeg on alla 35 tunni, v.a ametid, kus on seadusega kehtestatud lühendatud tööaeg. Hinnangud põhinevad tööjõu-uuringu andmetel, mida Statistikaamet korraldab 1995. aastast. Igas kvartalis osaleb uuringus ligikaudu 5000 inimest. Tööjõu-uuringut korraldavad statistikaorganisatsioonid harmoneeritud metoodika alusel kõigis Euroopa Liidu riikides.