Mis on riigieelarve?

Riigieelarve on plaan, mille alusel valitsus kasutab riigi raha. Riigieelarve näitab, kuidas raha jagada, kui palju kroone saab anda haridusele, meditsiinile, politseile, sõjaväele, tuletõrjele ja paljude teiste avalike teenuste osutamiseks. Eelarve on seega üks olulisemaid riigijuhtimise vahendeid.

Riigieelarve on ühtlasi ka valitsuse tulude plaan. Valitsus prognoosib riigieelarves, kui palju peaks riigikassasse raha laekuma, kui palju sellest tuleb kodanike makstavast tulumaksust, kui palju sotsiaalmaksust, kui palju aktsiisimaksudest ja muudest tuluallikatest. Maksud on valitsuse peamine tuluallikas.

Riigieelarve on volitus, mille riigikogu on valitsusele rahva raha kasutamiseks andnud. Igal aastal kinnitab riigikogu valitsuse esitatud eelarveprojekti, lubades sedasi valitsusel raha kasutada. Kui riigikogu eelarveprojekti aasta alguseks ei kinnita, saab valitsus raha kasutada vaid eelmise riigieelarve piires.

Riigieelarve on lihtne 40-leheküljeline dokument, kus on ükshaaval üles loetud riigi tulud, kulud ja finantseerimistehingud. Riigieelarve dokumendi valmistab ette rahandusministeerium.

Igale riigile on parem, kui riigieelarve on tasakaalus ja kulud sama suured kui tulud. Juhul kui eelarve on tasakaalust väljas, kulutab riik teenitust rohkem. Sellist olukorda nimetatakse eelarvepuudujäägiks ehk eelarvedefitsiidiks.

Puudujäägi katteks on valitsus sunnitud raha laenama või reserve kasutama. Sedamööda, kuidas laenusummad kasvavad, läheb laenuvõtmine kallimaks. Kuna mõne aja möödudes tuleb hakata laene tagasi maksma, on eelarvepuudujäägi katmine laenudega tihti vaid probleemide edasilükkamine. Enamasti pääsevad valitsused eelarvepuudujäägist suure riikliku kokkuhoiu abil.

Eesti riigieelarvesse laekub kõige enam tulusid sotsiaalmaksust, käibemaksust ja üksikisiku tulumaksust. Lisaks laekub raha ka aktsiisimaksudest, näiteks kütuseaktsiisist, alkoholiaktsiisist ja tubakaaktsiisist. Samuti saab riik tulusid varade müügist. Suurimad on sotsiaalkulud, sh kõige rohkem kulub pensionitele. Teisel kohal on tervishoiukulud, järgnevad haridus- ja teaduskulud.

Riigieelarvest rääkides mõeldakse tavaliselt keskvalitsuse eelarvet, mis ei sisalda kohalike omavalitsuste eelarveid. Näiteks Tartu linna eelarvet keskvalitsuse eelarvest ei leia. Seepärast on kogu Eesti riigi rahakotist rääkides õigem rääkida valitsemissektori konsolideeritud eelarvest, kus keskvalitsuse eelarvele lisanduvad ka linna- ja vallavalitsuste eelarved koos nende hallatavate asutustega ning haigekassa ja töötukassa eelarved.

Rahvusvahelisel metoodikal põhinevat kogu valitsemissektorit haaravat konsolideeritud eelarvestatistikat teeb statistikaamet. Sellest on täpsemalt juttu teemas „Mis on valitsemissektori koondeelarve puudujääk/ülejääk?”.

Rohkem infot riigieelarve ja selle koostamise kohta leiab rahandusministeeriumi kodulehelt www.fin.ee.