Oodatav õpiaeg kui haridussüsteemi tootlikkuse näitaja

Statistiliste näitajate hulk, mis iseloomustab mõnda kindlat protsessi või struktuuri, on mahukas ja mitmekesine. Sellegipoolest võib üldjuhul välja noppida ühe teistest olulisema kvantitatiivse näitaja. Riigi majandusarengut iseloomustab sisemajanduse koguprodukti muutus, ettevõtet netokäive jms. Kas õnnestub aga samasugust näitajat leida haridussüsteemi iseloomustamiseks? Kohatu oleks võrrelda haridussüsteemi vabrikuga, kuigi ka siin on kindel sisend — 1. klassi astuvad koolieelikud — ja väljund — õpingud lõpetanud tööelu alustajad. Keerukas on haritud inimeste hulga muutust kvantitatiivselt kirjeldada seepärast, et regulaarhariduse omandamine kestab pikka aega — vähemalt 9 aastat nendel, kes piirduvad kohustusliku põhiharidusega, ja umbes 20 aastat doktorikraadi taotlejatel. Peale selle võib üksikisik haridust omandada väiksemate või suuremate vaheaegadega.

Ometi on selline näitaja olemas — see on kindla õppeaastaga seotud keskmine oodatav õpiaeg, mis iseloomustab haridussüsteemi tootlikkust. Kui haridussüsteem töötaks jätkuvalt vaadeldavale õppeaastale iseloomulike parameetritega, oleksid hariduse omandamise lõpetanud kulutanud sellele keskmiselt oodatavale õpiajale vastava arvu aastaid. Tuleb rõhutada, et oodatav õpiaeg hõlmab ainult regulaarharidussüsteemis toimuvat, elukestvate õpingute raames saadav töö- või huvikoolitus jääb kõrvale.

Keskmise oodatava õpiaja arvutamise metoodika on üllatavalt lihtne. Vaja on vaid õppurite ja rahvastiku vanusjaotust. Oletame, et mingil õppeaastal õppis igast 100-st 16-aastasest 85. Niisiis on 16-aastaste panus keskmisse õpiaega vaadeldaval õppeaastal 0,85 õpiaastat. Summeerides nii arvutatud õpiaastad kõigi vanuste kohta, saamegi tulemuseks keskmise oodatava õpiaja.

Lihtsuse tõttu on vaadeldav näitaja peaaegu reservatsioonideta rahvusvaheliselt võrreldav. Siiski tuleb arvestada, et riigiti kooliminekuiga erineb. On selge, et riikides, kus kooli minnakse juba viie- või kuueaastaselt, on õpingud pikemad. Erinevuste kõrvaldamiseks arvutatakse oodatavat õpiaega rahvusvahelise võrdluse jaoks alates viie aasta vanusest, lisades ka alusharidusega hõlmatud koolieelikud. Nii on keskmine oodatav õpiaeg lühem riikides, kus koolieelseid lasteasutusi on vähe, ja pikem neis riikides, kus sellises asutuses käimine on teatud vanuses lastele kohustuslik. Viimati nimetatutele kaotab Eesti praegu pool aastat, sest viie-kuueaastastest koolieelikutest käib lasteaias ainult ligikaudu 75%.

Oodatavat õpiaega võib arvutada nii haridussüsteemi kohta tervikuna kui ka haridusliigiti, kasutades õppurite vanusjaotusi iga liigi puhul eraldi. Nii on toimitud allpool esitatud tabelis. Samuti võib vaadelda eraldi naisi või mehi või kindlaid vanuserühmi (summeerides vanuse järgi ainult rühma piires).

Keskmine oodatav õpiaeg aastates haridusliigiti (alates viie aasta vanusest), 2003–2007

Viie-kuueaastaste hõlmatus alusharidusega on viis aastat olnud peaaegu ühel tasemel. Üldharidust omandatakse keskmiselt 11 aastat. Siinkohal on sobilik täpsustada, et 11 aastat oodatavat õpiaega ei tähenda keskmiselt 11 klassi lõpetamist, vaid ainult kümne lõpetamist, sest keskmiselt kulub peaaegu pool aastat klassikursuse kordamisele.

Kutsehariduse õpiajas muutusi toimunud ei ole, samuti on nüüdseks stabiliseerunud kõrghariduse õpiaeg, mis varem hoogsalt pikenes.

17,6 oodatavat õpiaastat on rahvusvahelises võrdluses hea, Euroopa keskmine tase, kuid näiteks Põhjamaade omast jääb Eestil ikka veel üle aasta vajaka. Üleharituse pärast hirmu tunda on veel vara.