Ränded

Rändeks nimetatakse tavaliselt inimese alalise elukoha muutust üle haldusüksuse piiri. Inimene võib elukohta muuta, asudes riigi ühe kohaliku omavalitsuse haldusterritooriumilt teisele või väljapoole riigipiiri. Rännet ühest omavalitsusest teise nimetatakse riigi siserändeks. Kui kolitakse teise riiki, on tegu välisrändega.

Ränne on sündide ja surmade kõrval oluline rahvastiku muutumist põhjustav tegur — sisseränne suurendab territooriumi (riigi või piirkonna) elanikkonda ning väljaränne vähendab seda. Veelgi enam, ränne võib muuta rahvastiku vanuskoosseisu, seda siis, kui rändajaid on korraga palju ja enamik neist on üheealised (tavaliselt noored). Kui siseränne tähendab rahva ümberpaiknemist ühest piirkonnast teise ja mõjutab seega omavalitsuste elanikkonda, siis välisränne mõjutab riigi rahvaarvu ja rahvastiku koosseisu.

Nagu kõik rahvastikuprotsessid muutub ka ränne aeglaselt. Äkilised muutused rändeandmetes viitavad muutustele piirkonnas või riigis tervikuna. Need võivad olla tingitud ka rändeandmete kogumise uutest meetoditest.

Kohalikud omavalitsused on elanike arvestusest huvitatud — püütakse koguda andmeid kõigi omavalitsuse halduspiiridesse elama asunud inimeste kohta. Inimese huvi oma elukohavahetus registreerida sõltub mitmest asjaolust, sealhulgas uues kohas elamise kavatsetavast kestusest, aga ka hüvedest ja kohustustest, mis registreerimisega kaasnevad. 1992. aastast kuni 2005. aastani oli Eestis elukoha registreerimine vabatahtlik ning palju rändeid jäi registreerimata. 2005. aastast on elukoha registreerimine kohustuslik ja teadaolev rännete arv on suurenenud.

Elukoha registreerimine on siiski vaid vahend, millega rände kohta andmeid saada. Iga registreeritud elukohamuutus ei pruugi olla arvestatav rändena. Rahvusvaheliselt on kokku lepitud, et rändeks loetakse vaid neid elukohavahetusi, mille puhul uude kohta asutakse elama kauemaks kui üks aasta (12 kuud). Eesti rahvastikuregister võimaldab seda reeglit rakendada nende elukohamuutuste kohta, mis registreeriti vähemalt 12 kuud tagasi. Andmeid rände kohta võib koguda ka eriliste statistiliste küsitluste abil, kuid tavaliselt rännete koguarvu sel moel määrata ei õnnestu.

Eesti rändeandmeid analüüsides tuleb vaadata mitut ajajärku.

1. II maailmasõjast kuni Eesti ja Venemaa vaheliste piiride sulgemiseni 1990-ndate alguses oli Eesti ja teiste NSVL-i piirkondade vaheline ränne põhimõtteliselt siseränne — puudusid piirangud väljastpoolt Eestisse elama asumiseks. Sellest on tingitud välisrände suured arvud. Samas oli ka siseränne üsna suur — rändena arvestati kõiki elukohamuutusi, mille korral uues kohas elati üle kuue kuu, ning registreerimise süsteem oli väga range.
2. Andmekogumise või elukoha registreerimise oluliste muutuste verstapostid:
   • 1994, mil lõplikult lagunes nõukogudeaegne elukoha registreerimise süsteem (sealhulgas lõppes rändeandmete kogumine statistiliste vormidega) ja andmed hakkasid laekuma elektrooniliselt rahvastikuarvestuse andmebaasi, mis oli praeguse rahvastikuregistri eelkäija. Tõenäoliselt läks palju infot sel ajal kaotsi, kuna kanded jäid andmebaasi tegemata või ei edastatud infot statistikaametile;
   • 1990-ndad (eriti kümnendi teine pool), mil elukoha registreerimisel valitses kaos: puudusid ühtsed ja kindlad reeglid ning inimestel ei olnud kohustust end registreerida. Sel ajal jäi palju elukohamuutusi registreerimata või registreeriti end elukohas, kus tegelikult ei elatudki;
   • 2000, mil loodi ametlikult rahvastikuregister ning 2004 ja 2005, kui elukoha registreerimise kohustuslikuks tegemine korrastas elukoha registreerimist. Sellest ajast on rändeandmed ka samm-sammult paranenud.

Rahvastikuregistris tehakse peale pideva andmete täpsustamise ja parandamise ka ühekordseid ja erakorralisi andmete võrdlusi teiste riikide (nt Soome) või registritega. Selliste täpsustuste käigus võidakse registreerida elukohamuutusi, mis tegelikult toimusid palju aega tagasi. Registreeritud rännete arv võib seetõttu suureneda.

Rahvastikustatistikas ja seega ka rändestatistikas võrreldakse andmeid kordajate abil. Rände üldkordaja on rändesündmuste arv 1000 elaniku kohta. Kui rändesündmused on saabumised välisriigist (immigratsioon), on tegu sisserändekordajaga, välisriiki lahkumist (emigratsiooni)iseloomustab aga välisrändekordaja (joonisel vastavalt immigratsioonikordaja ja emigratsioonikordaja). Riigi siserände jaoks piisab ühest kordajast — siserändekordajast —, sest uude elukohta saabumiste ja eelmisest lahkumiste arv on võrdne.

Väljarändajaid on Eestis praegu rohkem kui sisserändajaid. Seega on Eesti rändesaldo negatiivne, mis tähendab, et rände tõttu rahvaarv väheneb. Rändesaldo saadakse, kui sisserändajate arvust lahutatakse väljarändajate arv.

Eesti siseränne alates 1990-ndatest

Kuni 2000. aastani vähenes Eesti siseränne järk-järgult. 20. sajandi viimane kümnend paistab silma eriti suurte rändemuutuste ajajärguna. Alates 1980-ndate lõpust vähenes siseränne kiiresti. 1990-ndatel oli see vaid pool eelmise kümnendi tasemest. Keeruline majanduslik olukord 80-ndate lõpus ja 90-ndate esimesel poolel võis olla põhjus, miks vähem elukohta vahetati, kuid samal ajal muutus ka elukoha registreerimise kord ja andmete kogumine. Eesti siserännet iseloomustab eeslinnastumine, see tähendab, et asutakse elama suuremate linnade lähiümbruses asuvatesse valdadesse. Väga palju inimesi on rännanud Tallinnasse ja selle ümbrusesse, mistõttu on vähenenud teiste linnade ja valdade elanikkond. On kasvanud ka teiste suuremate linnade lähedal asuvate valdade rahvaarv. Kõige enam on rände tõttu inimesi kaotanud vallad, mis asuvad maakondade äärealadel. Kõige rohkem on rände tõttu alates 2000. aastast arvuliselt vähenenud Ida-Virumaa ja osatähtsuse poolest Järvamaa elanikkond.

Vanus on väga oluline tunnus, mis rändajat paiksest inimesest eristab. Suurem osa elukohavahetusi tehakse noores eas. Kui perekond on loodud, siis rännatakse vähem. Pensioniikka jõudes võidakse veel kord elukohta muuta, kuid võrreldes noortega jääb vanemate inimeste ränne siiski tagasihoidlikuks.

Aastatel 2000–2007 olid rände suunad üsna reeglipärased. Noored rändasid peamiselt suurematesse linnadesse, ilmselt õppimise ja tööleidmise tõttu. Pereloomise eas inimesed aga läksid rohkem linnaümbruse valdadesse, väga paljud neist Tallinna ümbrusesse. Seda seletab soov elada vaiksemas keskkonnas, kuid samas töökoha läheduses. Vanemad inimesed rändasid ka linnadest kaugematesse valdadesse, asudes sageli püsivalt elama oma suvekodudesse või kodukanti.

Selles, et suur hulk inimesi rändas linnaümbruse valdadesse, on oma osa elamuehituse kiirel arengul suurte linnade, eelkõige Tallinna lähedal. Samal ajal jõudis aktiivse rände ikka üsna suur hulk 1980ndatel sündinuid.

Eesti välisränne pärast taasiseseisvumist

NSVL-i lagunemine 1990-ndate alguses kajastus Eesti välisrände põhjalikus muutuses, seda ka arvudes. Olgu öeldud, et senini oli valitsev tendents väljarändest suurem sisseränne, mis mõjutas oluliselt rahvastiku kiiret suurenemist. 1980-ndate lõpus aga hakkas sisseränne juba vähenema. Taasiseseisvunud Eestis hakkasid väljastpoolt saabujatele kehtima uued reeglid ning Eestis elamise õiguse saamiseks tuli taotleda elamisluba. Veelgi enam, väljastatavate elamislubade arvule seati piirang, nn sisserände piirarv, mis ei tohtinud olla üle 0,1% Eesti alaliste elanike arvust. Euroopa Liidu ja mitmete teiste lääneriikide kodanikele seda piirangut ei rakendatud, kuid võrreldes Venemaalt ja mujalt endise NSVL-i territooriumilt saabunutega oli sealt ka vähem immigrante oodata. Seega oli loomulik, et immigrantide arv järsult vähenes. Ajavahemikul 1995–1999 registreerisid omavalitsused aasta jooksul umbes 1500 sisserännujuhtu, neist kolmandik oli Eesti kodanike sisse- või tagasiränne pärast ajutist mujal elamist. Immigratsioon idapoolsetest riikidest hõlmas kolm neljandikku kõigist registreeritud juhtudest. Uue aastatuhande alguseks kahanes sisserändude arv kolmandiku võrra, kuid selle ilmne põhjus on Eestis oleva elukoha rahvastikuregistrisse teatamata jätmine.

Vastupidi sisserände kiirele vähenemisele 1990-ndate esimesel poolel suurenes väljaränne järsult, ületades rohkem kui kaks korda varasemate aastate taseme. Peamiselt tähendas see väljaränne nende inimeste tagasirännet (ühes perekonnaliikmetega), kes olid varem ida poolt Eestisse saabunud. Itta rännanute hulga kasv oli siiski vaid lühiajaline ning kümnendi lõpus jäi väljarändajaid üha vähemaks. Samas rännati aina aktiivsemalt lääneriikidesse ja naaberriiki Soome.

2000.–2007. aastal rännatigi põhiliselt Euroopa Liidu riikidesse ja kaugemale läände. Peamine sihtkoht on aga juba pikemat aega olnud Soome. 2000-ndate alguse rändeandmed on vähe usaldusväärsed, kuid rändeuurijate hinnangul võib alates 2000. aastast olla väljarännanute arv keskmiselt 3000–4000 inimest aastas, neist rohkem kui kaks kolmandikku on läinud Soome. Lääneriikidesse, s.o enamjaolt Euroopa Liidu riikidesse, rännatakse üldjuhul ajutiselt, minnes lühikeseks ajaks välismaale õppima või tööle. Seda kinnitab rändajate vanusjaotus (palju on noori), aga ka Eesti kodanike viimastel aastatel suurenenud sisseränne, mis on arvatavasti peamiselt tagasiränne. SRÜ riikidesse (Vene Föderatsioon, Ukraina ja Valgevene) lahkujate hulgas on rohkem vanemaid inimesi, järelikult on sinna lahkumisel teised põhjused: tagasirändamine kodumaale, perekonna taasühinemine vms.