Keskkonnakaitsekulutused

Et majandustegevusest põhjustatud keskkonnasurvet vähendada ja reguleerida, rakendatakse riiklikus keskkonnapoliitikas mitmeid majandushoobasid (keskkonnamaksud, toodete tagatisraha) ning regulatsioonimehhanisme (nt keskkonnanormatiivid, keskkonda puudutavad piirangud ja keelud). Need meetmed annavad tootjaile põhjust võtta kasutusele vähem saastavaid tehnoloogiaid ning panevad ettevõtteid, asutusi ja kodumajapidamisi vähendama ja käitlema tekkinud jäätmeid ja heitmeid.

Keskkonnakaitsekulutused näitavad, kui palju on investeeritud keskkonnakaitselise tehnika ja rajatiste rekonstrueerimisse ja soetamisse ning kui palju on kulutatud nende tööshoidmisele. Samuti hõlmavad keskkonnakaitsekulutused saastetasusid ja makseid keskkonnateenuste eest (nt prügivedu, heitvee kanaliseerimine, keskkonnateemalised konsultatsioonid).

Tootmisettevõtted (ehk ettevõtted, kes pole spetsialiseerunud keskkonnakaitsele) teevad kulutusi, et oma tegevuse tõttu tekkinud saastet vähendada ja käidelda. Teist liiki ettevõtted on keskkonnateenuste pakkujad (keskkonnakaitsele spetsialiseerunud ettevõtted, nt heitvee- ja jäätmekäitlejad), kes käitlevad teiste ettevõtete, asutuste ja kodumajapidamiste tekitatud saastet. Nende hulka kuuluvad looduskaitseasutused, samuti keskkonnamõju ja -riski hindamise ning keskkonnauuringutega tegelevad ettevõtted.

Tootmisettevõtted kulutavad valdavalt välisõhu kaitsele ning heitvee- ja jäätmekäitlusele

Tootmisettevõtete keskkonnakaitsekulutused on üldjoontes kasvanud. Keskkonnakaitsekulutusteks loetakse ainult selliseid kulutusi, mille eesmärk on kaitsta keskkonda ehk ennetada, vähendada ja vältida keskkonna saastamist või mõnel muul viisil selle kahjustamist. Üldiselt teevad ettevõtted rohkem investeeringuid keskkonnakaitsevahenditesse (mõeldud saaste vähendamiseks pärast selle tekkimist), vähem investeeritakse tootmisprotsessi muutmisesse (mõeldud saaste vähendamiseks tootmisprotsessi käigus või saaste tekke vältimiseks). Tavaliselt kulutavad tootmisettevõtted välisõhu kaitsele ning heitvee- ja jäätmekäitlusele. Keskkonnakaitsekulutuste aegreas võib esineda ka suuremaid kõikumisi, sest investeeringusummad võivad aasta-aastalt suuresti varieeruda. Mõnel aastal on investeeringud hõlmanud lausa poole tootmisettevõtete keskkonnakaitsekulutuste kogusummast.

Joonis. Ettevõtete ja kohalike omavalitsuste keskkonnakaitsekulutused kululiigi järgi, 2009

Allikas: Eesti statistika aastaraamat 2011

Joonis. Ettevõtete ja kohalike omavalitsuste keskkonnakaitsekulutused keskkonnakaitse valdkonna järgi, 2009

Allikas: Eesti statistika aastaraamat 2011

Keskkonnateenuseid osutavate ettevõtete kõik kulud loetakse keskkonnakaitselisteks

Eespool oli juttu tootmisettevõtetest, kes peavad oma tegevuse tagajärjel tekkivate heitmete ja jäätmete käitlemiseks kulutusi tegema. Teise rühma moodustavad ettevõtted, kes on spetsialiseerunud saaste- ja jäätmete käitlusele ja bioloogilise mitmekesisuse kaitsele. Siia kuuluvad heitvee- ja jäätmekäitlejad, jäätmete kokkuostjad ja ümbertöötlejad, tänavakoristusfirmad, looduskaitseasutused ning ettevõtted, kes teevad keskkonnamõju ja -riski hindamisi ning keskkonna-uuringuid. Need on ettevõtted, kes osutavad keskkonnateenuseid ning kõik nende kulud on keskkonnakaitsekulutused. Nendel ettevõtetel on suured just tegevuskulud ehk kulud materjalile, energiale ja tööjõule. Investeeringud hõlmavad umbes viiendiku nende keskkonnakaitsekulutuste kogusummast.

Siinkohal tuleb mainida, et tootmisettevõtete ja keskkonnateenuseid osutavate ettevõtete keskkonnakaitsekulutusi ei saa kokku liita, et arvutada välja Eesti ettevõtlussektori keskkonnakaitsekulutuste kogusummat. Liitmistehet ei saa teha seetõttu, et üks kulusumma võib esineda kogukuludes mitu korda — tootmisettevõtted maksavad keskkonnateenuste eest, mis keskkonnateenuste osutajatele on aga tuluallikas. Keskkonnateenuste pakkujad rahastavad saadud tulust omakorda enda tegevuskulusid ja investeeringuid.

Avaliku sektori keskkonnakaitsekulutustele lähenetakse Statistikaametis ja Rahandus-ministeeriumis erinevalt

Avalikus sektoris kulutavad keskkonnakaitsele nii keskvalitsus kui ka kohalikud omavalitsused. Statistikaamet kogub valla- ja linnavalitsustelt keskkonnakaitsekulutuste andmeid igal aastal. Enamasti kulutavad omavalitsused raha just heitvee- ja jäätmekäitlusele. Suur osa omavalitsuste keskkonnakaitsekulutustest on investeeringud — need hõlmavad mõnel aastal lausa kaks kolmandikku kuludest. Keskvalitsuse tehtud keskkonnakaitsekulutusi ei ole Statistikaamet veel hinnanud.

Statistikaamet lähtub andmeid kogudes Eurostati (Euroopa Liidu statistikaamet) ning Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsiooni (OECD) keskkonnakaitsekulutuste definitsioonist, mille alusel on keskkonnakaitsekulutused ainult need kulud, mille peaeesmärk on ennetada, vähendada ja vältida keskkonna saastamist.

Avaliku sektori keskkonnakaitseliste kulude andmeid kogub ka Rahandusministeerium. Statistikaameti ja Rahandusministeeriumi andmestikud on erinevad. Põhjus on selles, et keskkonnakaitse mõistele on lähenetud erinevalt. Rahandusministeeriumi andmestikus käsitletakse keskkonnakaitselisi kulusid laiemas tähenduses kui Statistikaametis.

Metoodika kirjeldus ja mõistete selgitused on kättesaadavad statistika andmebaasi tabelite juures (link „Mõisted ja metoodika“).