Sotsiaalne tõrjutus ja vaesus

Sotsiaalne tõrjutus on olukord, kus sotsiaalne sidusus ehk indiviidi ja ühiskonna vahelised sidemed on katkenud ja inimene ei saa ühiskonna majanduslikus, sotsiaalses, poliitilises ja kultuurilises elus osaleda. Juurdepääs ressurssidele ja teenustele on piiratud peamiselt puuduliku hariduse, väikese sissetuleku, töötuse või kehva tervise tõttu.

Sotsiaalse tõrjutuse taseme mõõtmiseks lepiti 2001. aastal Euroopa Liidu Nõukogus kokku 18 ühtlustatud indikaatorit, mida nimetatakse Laekeni indikaatoriteks. Nendega mõõdetakse sotsiaalse tõrjutuse tahke ja hinnatakse, millised sotsiaal-majanduslikud tunnused iseloomustavad sotsiaalses tõrjutuses elavaid inimesi. Laekeni indikaatorid hõlmavad sotsiaalse tõrjutuse nelja peamist dimensiooni: 1) majanduslikku vaesust, materiaalset ilmajäetust ja ebavõrdsust, 2) kaasatust tööturul ja tööintensiivsust leibkonnas, 3) terviseseisundit ja 4) haridustaset. Vaesuse ja ebavõrdsuse näitajad, madala haridustasemega rahvastiku osatähtsus vähemalt 25 aastaste hulgas ja terviseseisund sissetuleku järgi leitakse Eesti sotsiaaluuringu, töötuse näitajad ja esimese taseme või madalama haridusega õpinguid mittejätkavate noorte osatähtsus 18–24-aastaste hulgas aga Eesti tööjõu-uuringu andmete põhjal. Laekeni indikaatoreid avaldavad kõik Euroopa Liidu liikmesriigid, tänu millele on võimalik Eesti arengut teiste liikmesriikidega võrrelda.

Suhtelise vaesuse määr näitab nende isikute osatähtsust, kelle ekvivalentnetosissetulek on suhtelise vaesuse piirist madalam. Suhtelise vaesuse piir on 60% leibkonnaliikmete aasta ekvivalentnetosissetuleku mediaanist. Ekvivalentnetosissetulek on sissetulek leibkonnaliikme kui tarbimisühiku kohta. Selle arvutamise aluseks on leibkonna netosissetulek (palgatöö eest ja individuaalsest töisest tegevusest saadud sissetuleku, omanditulu, sotsiaalsete siirete, teistelt leibkondadelt saadud regulaarsete rahaliste maksete ja enammakstud tulumaksu tagastuse summa, kust on maha arvatud leibkonna tehtud regulaarsed rahalised maksed teistele leibkondadele, varalt tasutud maksud ja tulumaksu juurdemaksed), mis jagatakse leibkonnaliikmete tarbimiskaalude summaga. Esimese täiskasvanud leibkonnaliikme tarbimiskaal on 1, iga järgmise täiskasvanu oma 0,5 ja ülalpeetava lapse oma 0,3.

Ekvivalentnetosissetuleku põhjal arvutatakse ka ebavõrdsuse näitajad, nagu sissetulekukvintiilide suhte kordaja ja Gini koefitsient. Sissetulekukvintiil hõlmab viiendiku aasta ekvivalentnetosissetuleku alusel järjestatud elanikkonnast. Esimesse ehk madalaimasse kvintiili kuulub kõige väiksemat ekvivalentnetosissetulekut saav viiendik elanikkonnast, teise järgmine viiendik jne. Ebavõrdsuse mõõtmiseks ühiskonnas kasutatakse kvintiilide suhte kordajat, mis leitakse kõrgeimasse kvintiili kuuluvate isikute summaarse aasta ekvivalentnetosissetuleku jagamisel madalaimasse kvintiili kuuluvate isikute omaga. Gini koefitsient näitab ekvivalentnetosissetuleku taseme järgi reastatud rahvastiku kumulatiivse osatähtsuse ja nende kumulatiivse ekvivalentnetosissetuleku seost. Gini koefitsiendi väärtus jääb nulli ja ühe vahele. Mida lähemal nullile, seda võrdsem on sissetulekute jaotus riigis, mida lähemal ühele, seda ebavõrdsem.

Tööintensiivsus leibkonnas näitab leibkonna tööealiste (16–64-aastaste) liikmete sissetuleku viiteperioodil töötatud kuude arvu suhestatuna nende kuude arvu, mida leibkonnal oli maksimaalselt võimalik töötamisele kulutada. Näitaja varieerub nullist (ükski tööealine liige ei töötanud) üheni (kõik tööealised liikmed töötasid kogu sissetuleku viiteperioodi jooksul).

Madala haridustasemega rahvastiku osatähtsus on esimese taseme (põhiharidus) või madalama haridusega isikute osatähtsus vähemalt 25-aastaste hulgas ning õpingud katkestanute osatähtsus esimese taseme või madalama haridusega õpinguid mittejätkavate noorte osatähtsus 18–24-aastaste hulgas.