Tervis

Maailma Terviseorganisatsioon (WHO) on 1948. aastal määratlenud tervist füüsilise, vaimse ja sotsiaalse heaoluna, mitte ainult haiguse puudumisena. Rahvastiku tervise arengukava 2009–2020 kohaselt mõjutab inimeste tervis märkimisväärselt nende võimet igapäevaelus toime tulla, nende sotsiaalset ja majanduslikku panust riigi ülesehitamisel ja riigi üldist edu. Samuti kuulub õigus tervise kaitsele inimese põhiõiguste hulka ning kõikidele inimestele peavad olema tagatud vajalikud eeldused parima võimaliku terviseseisundi saavutamiseks – igal Eesti inimesel peab olema võimalus elada tervist toetavas keskkonnas ja teha tervislikke valikuid.

Loe edasi

Kulutused suhkrurikastele toodetele eri tervisehinnanguga leibkondades

Eesti Statistika Kvartalikiri. 1/17. Quarterly Bulletin of Statistics Estonia (lk 98)
Märt Leesment

Toitumine on põnev, mitmetahuline ja tihti raskesti mõistetav valdkond, mis on ühtaegu intrigeeriv nii igavikulisel kui ka päevapoliitilisel tasandil. Artiklis proovitakse uurida, missugused seosed on leibkondades suhkrurikaste toodete tarbimise ja tervisehinnangu vahel. Piirangutest hoolimata olid tulemused üllatavad ja vastuolulised.

Väljaande kaas

Loe edasi

Rahvastiku tervisekaotus maakondades

Eesti piirkondlik areng. 2016. Regional Development in Estonia (lk 117)
Kati Karelson

Inimressurss on üks paljudest riigi varadest teiste, näiteks loodusvarade kõrval. Viimasel paarikümnel aastal on kasutusele võetud üha rohkem inimeste terviseseisundit hindavaid näitajaid ja arendatud on eelkõige just terviselõhe analüüsimisele suunatud metoodikaid, mis muuhulgas aitaksid ühendada suremuse ja haigestumise andmed üheks näitajaks riigi või piirkondade tasemel. Tervisekaotus on üks neist üha laiemalt kasutusel olevatest näitajatest, milles on ühendatud haigestumise ja suremuse andmed ning piirkondlik analüüs toob esile ka maakondade elanike terviseseisundi erinevused.

Väljaande kaas

Loe edasi

Tervise ja sissetuleku vaheline seos Eestis

Eesti piirkondlik areng. 2016. Regional Development in Estonia (lk 87)
Märt Leesment

Artiklis vaadeldakse tervise ja sissetuleku vahelist seost Eestis, pöörates sealjuures tähelepanu ka piirkondlikule tasandile. Artikli teoreetilises osas mõtestatakse tervise olemust, samuti antakse ülevaade, missuguseid lähenemisi kasutatakse tervise mõõtmisel. Varasematele uuringutele tuginedes tutvustatakse võimalikke tervist mõjutavaid tegureid, need uuringud on ka abiks Eesti rahvastiku terviseseisundist ning vastavatest arengutest ülevaate saamisel. Töös kasutatakse Eesti sotsiaaluuringu andmeid aastatest 2004–2014. Tervise ja sissetuleku vahelist seost uuritakse riigis üldiselt, aga ka maakondade kaupa ning võrreldakse ka erinevusi maa- ja linnaelanike vahel.

Väljaande kaas

Loe edasi

Tervishoid

Eesti statistika aastaraamat. 2016. Statistical Yearbook of Estonia (lk 123)
Riina Leinbock

Eesti sotsiaaluuringu järgi pidas 2015. aastal 54,3% vähemalt 16-aastastest Eesti elanikest oma tervist heaks või väga heaks. Meestel oli see näitaja 56,3% ja naistel 52,6%. Vanuseti erineb näitaja olulisel määral: 16–24-aastastest hindas oma tervist heaks või väga heaks veidi üle 86%, vähemalt 65-aastastest ligi 15%. Enamikus vanuserühmades on inimeste hinnang oma tervisele viimase kümne aastaga paranenud. Oma tervist väga heaks või heaks pidavate inimeste osatähtsus rahvastikus kasvas aastatel 2005–2015 kõige enam 35–44-aastastel (66%-st 76%-ni) ja 45–54- aastastel (48%-st 53%-ni). Samal ajal vähenes märgatavalt oma tervist halvaks või väga halvaks pidavate osatähtsus vähemalt 65-aastaste elanike seas (47%-st 38%-ni). Eesti elanike tervisehinnangud erinevad ka piirkonniti palju – Põhja-Eestis oli 2015. aastal oma tervist heaks või väga heaks hindavate inimeste osatähtsus kaks korda suurem kui Kirde-Eestis (vastavalt 62% ja 31%).

Väljaande kaas

Loe edasi

Rahvatervis

Eesti. Arve ja fakte 2016 (lk 12)

Rahva heaolu ja tervise säilitamiseks on oluline, et kvaliteetne arstiabi oleks kättesaadav kõigile. 2014. aastal oli Eestis 558 ravivoodit 100 000 elaniku kohta. Haiglas viibis üks inimene keskmiselt 8,1 päeva. Ravivoodid olid kasutusel 74% aastast. Nagu teisteski Euroopa Liidu (EL) riikides, on viimase kümne aastaga vähenenud aktiiv- ehk lühiravivoodite arv (–14%). Samal ajal on õendusabivoodite arv kasvanud 62%. Arsti ambulatoorsete vastuvõttude arv on viimase kümne aasta jooksul veidi vähenenud, õendustöötajate iseseisvate vastuvõttude arv on aga kiiresti suurenenud.

Väljaande kaas

Loe edasi

Tervishoid

Eesti statistika aastaraamat. 2015. Statistical Yearbook of Estonia (lk 125)
Riina Leinbock

2013. aasta lõpus oli Eestis 4395 arsti, 1190 hambaarsti, 7428 õde ja 825 hambaraviõde. Haiglates töötas 69% arstidest ja 75% õdedest. Arstide keskmine vanus oli 51 ja õdedel 45 aastat. 10 000 elaniku kohta oli Eestis 2013. aastal 33 arsti (sh 7 perearsti), 9 hambaarsti ja 66 õendustöötajat (õed, ämmaemandad). Nüüdseks on juba täidetud rahvastiku tervise arengukavas 2009–2020 seatud eesmärk, et Eestis oleks 32 arsti 10 000 elaniku kohta. Üsna kaugel on Eesti aga 2016. aastaks seatud eesmärgist – 83 õendustöötajat 10 000 elaniku kohta –, mis on lähedal praegusele Euroopa Liidu (EL) keskmisele (84).

Väljaande kaas

Loe edasi

Rahvatervis

Eesti. Arve ja fakte 2015 (lk 12)

Viimase kümnendiga on oodatav eluiga sünnimomendil (keskmine eluiga) pikenenud Eesti meestel kuus ja naistel kolm aastat. Erilist tähelepanu pööratakse meeste oodatava eluea pikendamisele, kuna meeste ja naiste keskmise eluea vahe (aastatel 2003–2012 oli see ligikaudu kümme aastat) on koos Läti ja Leedu näitajaga üks Euroopa Liidu suuremaid. 2013. aastal kahanes vahe 8,6 aastani. Meeste keskmine eluiga oli 2013. aastal 72,7 ja aasta varem 71,4 eluaastat, pikenedes seega aastaga 1,3 aasta võrra. Suuresti on selles osa õnnetus- ja vägivaldsete surmade 19% vähenemisel. Meeste ja naiste oodatava eluea vahe kahaneb vanuse tõustes – 65-aastaseks saanud mees elab keskmiselt 80- ja naine peaaegu 85-aastaseks.

Väljaande kaas

Loe edasi

Eesti maakondade rahvastik. Hinnatud ja loendatud

väljaanne
Raamat käsitleb Eesti maakondade rahvastiku arengut statistilises võtmes, materjal on esitatud pigem matemaatiku-statistiku kui demograafi vaatenurgast. Kirjeldatakse pilti, mis avaneb maakondade rahvastikust 2011. aasta rahva ja eluruumide loenduse andmeid uurides. Raamat jaguneb sisuliselt kahte ossa: esimeses võrreldakse rahvastiku olukorda maakondades ja suuremates linnades ning kirjeldatakse ühiseid suundumusi, teine osa vaatab rahvastikku maakonniti, sisse tuuakse linna ja valla tasand. Kõiki maakondi käsitletakse ühesuguse mustri alusel. Väljaannet võib käsitleda jätkuna Ene-Margit Tiidu raamatule „Eesti rahvastik. Hinnatud ja loendatud“, kus Eesti rahvastikku vaadeldi tervikuna, piirkondliku arengu eripäradele olulist tähelepanu pööramata. Ülevaate saab maakondade rahvaarvust, rahvastiku soo-vanuskoosseisust ja paiknemisest. Rahvastikku kirjeldatakse ka rahvuse ja teiste identiteeditunnuste abil, samuti saab ülevaate rahvastiku haridusest ja terviseseisundist, töö- ja pereelust ning eluruumidest ja elamistingimustest.
Väljaande kaas

Loe edasi

Säästva arengu näitajad. Indicators of Sustainable Development

väljaanne
Kuidas edeneb Eesti säästva arengu riikliku strateegia „Säästev Eesti 21” (SE21) nelja eesmärgi – heaolu kasv, sidus ühiskond, eesti kultuuriruumi elujõulisus ja ökoloogiline tasakaal – saavutamine? Kogumik koondab 69 säästva arengu näitajat, mille abil vaadeldakse strateegias seatud eesmärkide poole püüdlemist just Eesti säästva arengu kontekstis. Iga näitaja kohta on peale olukorra analüüsi kirjeldatud ka asjakohasus SE21 kontekstis ja meetmed lähtuvalt riigis kehtivatest arengu- ja tegevuskavadest. Kogumik valmib koostöös Riigikantselei strateegiabürooga. Kuigi fookus on säästva arengu vaatenurgast olulistel teemadel, pakub kogumik lugemist kõigile, keda huvitab Eesti areng.
Väljaande kaas

Loe edasi

Tegevuspiiranguga inimeste terviseseisund

Puudega inimeste sotsiaalne lõimumine. Social Integration of Disabled Persons (lk 158)
Kati Karelson

Maailma Terviseorganisatsioon (WHO) määratleb oma põhikirja preambulas tervist järgmiselt: see on täieliku füüsilise, sotsiaalse ja vaimse heaolu seisund. Seega ei käsitleta tervist kui üksnes vastandit haige olemisele, vaid vastupidi – välistatakse seisundi kirjeldamine meditsiinilise diagnoosi kaudu ja rõhutatakse individuaalse heaolu laiemat tähendust. WHO liikmesriikide kokkulepitud tervisemõiste hõlmab terviseseisundi määramisel viit olulist aspekti: füüsilist ja vaimset tervist, sotsiaalseid funktsioone ja rollide täitmist ning üldist heaolu.

Väljaande kaas

Loe edasi