Igaüks loeb!

Miks küsitakse loendusel selliseid küsimusi?

Loendusel kogutakse andmeid, mida on vaja Eesti rahvastikust, eluruumidest ja elamistingimustest põhjaliku ülevaate saamiseks. Küsimustik on valminud koostöös andmete põhikasutajatega – riigiasutuste, teadlaste, kohalike omavalitsuste ja ettevõtetega. Loendusandmeid on tarvis selleks, et kogu ühiskonda puudutavaid poliitikaid välja töötades ja olulisi otsuseid tehes saaks tugineda värskele teabele ühiskonna vajaduste kohta. Võimalikult täpsete andmete saamiseks on loendus kõikne – see tähendab, et küsitletakse igat Eestis püsivalt (alaliselt) elavat inimest ja loendatakse kõik eluruumid.

Ees- ja perekonnanimi, isikukood
Eesti keele murded (kohalik keelekuju)
Elatusallikas
Eluruumi tüüp, asustatus, tubade arv, omandi liik, eluruumi pinna suurus, olmemugavused
Haridustase
Perekonnaseis (seaduslik ja tegelik), leibkonna koosseis ja sugulussidemed
Pikaajalise haiguse või terviseprobleemi olemasolu, tervisepiirangud
Püsielukoha aadress
Rahvus, emakeel, kodakondsus
Ränne
Sugu ja vanus/sünniaeg
Sünnikoht
Sünnitatud laste arv
Teine elukoht, selle asukoht ja seal viibimise kestus
Tööhõive, tegevusala, amet, tööalane seisund
Töökoha asukoht
Usk (religioon)
Vanemate ja vanavanemate sünnikoht
Võõrkeelte oskus

Ees- ja perekonnanime ning isikukoodi on vaja isiku tuvastamiseks loendusandmete kogumisel ja töötlemisel. Tänu neile andmetele ei arvestata ühtegi inimest Eesti elanikkonna hulka topelt. Et loendusel on võimalik vastata ka teise inimese eest, võib juhtuda, et mõni inimene loendatakse mitu korda. Andmekorrastuse käigus tuvastatakse topeltloendatud ning iga inimene läheb arvesse üks kord.
Samuti on nime ja isikukoodi vaja, et täiendada loendusandmeid registrites olevate või 2000. a rahva ja eluruumide loendusel kogutud andmetega. Isikutuvastust võimaldavaid andmeid kasutatakse vaid selles andmetöötlusetapis, kus nende kasutamine on vältimatu. Seejärel need andmed eemaldatakse andmebaasist.

Eesti keele murrete (kohaliku keelekuju) oskuse kohta küsitakse loendusel esimest korda. See teave pakub huvi eelkõige paikkondlike pärimuskultuuride, näiteks setude esindajatele. Eesmärk on selgitada välja, kuivõrd aktiivsed ja elavad on veel eesti keele kohalikud erikujud ja kui palju on nende oskajaid/kõnelejaid. Ülevaade eri pärimuskultuuride kandjate hulgast ja paiknemisest annab võimaluse nende kultuuridega seotud programme arendada ja toetada.

Küsimus elatusallika kohta annab teavet, kui palju inimesi elatub palgast, kui palju pensionist, toetustest või muudest allikatest. Seda infot on vaja nii majandus- kui ka sotsiaalpoliitika kavandamiseks.

Küsimused eluruumi kohta (eluruumi tüüp, asustatus, tubade arv, omandi liik, eluruumi pinna suurus, olmemugavused) on vajalikud, et hinnata hoonete ja eluruumide olukorda ning vajadust parandada eluruumide kvaliteeti ja ehitada uusi eluruume. Eluruumide seostamine neis elavate leibkondadega võimaldab hinnata leibkondade elamistingimusi – Eesti kodude suurust, asutustihedust (privaatsust) ja mugavusastet. Selle teabe põhjal saab planeerida elamuehitust, hinnata renoveerimisvajadust ja kavandada inimeste elustandardi parandamist muul viisil. Eestis on palju tühje eluruume, kuhu loendajad sisse ei pääse – selliste eluruumide omanikul palutakse ka need eluruumid loendusel kirja panna. Avaldada tuleb eluruumi täpne aadress, et vältida topeltloendamist.

Elanike kõrgeimat omandatud haridustaset on vaja teada selleks, et kavandada haridusasutusi ja täiskasvanute koolitust. Info elanike haridustaseme kohta on abiks ka ettevõtluse arendamisel, sest ettevõtjal on oluline teada, kas piirkonnas, kuhu ettevõtet planeeritakse, on sobivat tööjõudu piisavalt. Teave rahvastiku haridustaseme kohta on vajalik kõrg- ja kutsekoolidele, et planeerida vastuvõetavate (üli)õpilaste arvu, valmistada ette õppekavasid ja töötada välja riiklik koolitustellimus. Erinevalt eelmisest loendusest ei küsita inimestelt sel korral andmeid õpingute kohta, sest see info võetakse Eesti Hariduse Infosüsteemist.

Küsimused perekonnaseisu (seaduslik ja tegelik), leibkonna koosseisu ja sugulussidemete kohta annavad vajaliku ülevaate Eesti leibkondade ja perekondade koosseisust ning inimeste perekonnaseisust. Tänapäeval on seaduslikus abielus olevate isikute arv vähenenud, suur osa lapsi sünnib vabaabielus vanematele. Seega on rahvastikuarengu prognoosimiseks oluline hoopis teada, kui palju inimesi elab koos partneriga. Erinevate sotsiaalsfääri teenuste planeerimiseks (nt laste- ja peretoetused, hoolekandeteenused, lastehoiuteenused jms), on vaja teada, kui palju on lastega peresid, kui palju üksikuid, sh üksikuid vanemaealisi. Teave leibkondade suuruse kohta on vajalik elamuehituse planeerimiseks. Et seadusliku perekonnaseisu kohta on andmed rahvastikuregistris, siis on loendusküsimustikus need vastuseväljad paljudel inimestel eeltäidetud. Andmed tegeliku perekonnaseisu kohta (st kas inimene elab koos partneriga või mitte) selguvad leibkonnaliikmete suguluse vastustest, seetõttu kooselus olemise kohta inimeselt eraldi ei küsita.

Teave pikaajalise haiguse, terviseprobleemi või tervisepiirangute kohta on vajalik Eesti rahvastiku terviseseisundi väljaselgitamiseks. Nii selguvad ka terviseprobleemid, mis ei ole puudena registreeritud. Rahva tervist puudutava info põhjal on parem nii eri piirkondade hoolekande- ja tervishoiuteenuseid ning regionaalpoliitikat arendada kui ka omavalitsuse arengupotentsiaali hinnata.

Püsielukoha aadress on vajalik teave, et iseloomustada rahvastiku paiknemist riigi territooriumil. Igal omavalitsusel on tarvis infot, kui palju inimesi linnas/vallas tegelikult elab, mis vanuses need inimesed on jne. Selle järgi saab otsustada, missugust taristut on tarvis arendada, kas on tarvis lasteaedu ja hooldekodusid või on asulas ehk rohkesti tööealisi inimesi, nii et tuleks teha pingutusi ettevõtluse arengu soodustamiseks ja töökohtade tekkeks. Regionaalpoliitika seisukohalt on tähtis teada, millised asulad suurenevad ja milliseid ähvardab hääbumise oht; kuhu on tarvis ehitada teid jm taristut. Et saada tõele vastavat teavet, kus inimesed elavad, küsitakse loendusel tegelikku, mitte registreeritud elukohta (rahvakeeles sissekirjutust). Inimese registreeritud ja tegelik elukoht on sageli erinevad. Loendusandmeid kasutatakse vaid statistika tegemiseks, seega ei muutu loenduse tulemusel rahvastikuregistris registreeritud elukoht.

Rahvuse, emakeele ja kodakondsuse andmete põhjal saab hinnata Eestis püsivalt elavate vähemusrahvuste ja välisriikide kodanike arvu. Et arvestada eri rahvusest inimeste vajadustega, on tarvis infot nende elukoha ja -tingimuste, vanuse, hariduse, keeleoskuse jms kohta. Selline teave on abiks haridus- ja sotsiaalelu teenuste arendamisel. Kodakondsust puudutav info on küll ka rahvastikuregistris, kuid kui seostada kodakondsuse andmed loendusandmetega, avaneb võimalus saada teavet eri kodakondsusega inimeste tööhõive, eesti keele oskuse, hariduse, elamistingimuste jm kohta. See teave aitab omakorda kavandada vajalikke teenuseid, et tagada kõigi ühiskonnaliikmete heaolu. Kodakondsuse ja emakeele väljad on enamikul inimestel rahvastikuregistri ja 2000. aasta loendusandmete põhjal eeltäidetud.

Rände küsimused (eelmine elukoht, elamine väljaspool Eestit, kust ja millal Eestisse elama saabuti, elukoht 2000. aastal) võimaldavad saada teavet nii sise- kui ka välisrände kohta. Et inimesed on üha mobiilsemad, pühendab 2011. aasta rahvaloendus rändele varasemast rohkem tähelepanu. Andmed riigisisese rände kohta on vajalikud rahvastiku paiknemise täpsustamiseks ja rändesuundadest ülevaate saamiseks. Nende abil saab hinnata ja planeerida piirkondlikku arengut (näiteks haridusasutuste rajamisel, majutus- ja sotsiaalteenuste arendamisel jne).
Rände küsimused annavad teavet ka selle kohta, kui palju välismaale elama asunud Eesti elanikke on siia tagasi pöördunud ja mis riikidest Eestisse elama asutakse. See kõik võimaldab paremini mõista ühiskonna vajadusi. Et praegu ei ole piisavat ülevaadet, kui palju Eesti inimesi on viimasel kümnendil asunud elama välisriikidesse, kogutakse elanikelt teavet ka sel ajal välismaale elama asunud lähisugulaste kohta.
Elukoha andmete väljad on paljudel inimestel 2000. aasta rahvaloenduse andmete põhjal eeltäidetud.

Sugu ja vanus/sünniaeg on kõige olulisemad näitajad, mida loendusel alati küsitakse. Need ilmnevad küll ka isikukoodist, kuid et tegu on nii tähtsate näitajatega, küsitakse isikukoodi ning sugu ja vanust ka eraldi. Nii saab vältida küsimustiku täitmisel tekkida võivaid vigu. Rahvastiku soolist ja vanuselist jaotust teades on võimalik teha rahvastikuprognoose, st ennustada Eesti rahvaarvu 10, 50 ja 100 aasta pärast. Samuti saab hinnata rahvastiku vananemist ja näiteks öelda ette, missugune on pensionäride ja töötajate suhtarv tulevikus. Täpset soolist ja vanuselist jaotust on vaja teada ka selleks, et arvutada sündimuse näitajaid, keskmist oodatavat eluiga, keskmist tervena elatud eluaastate arvu ja teisi peamisi rahvastikuarengut iseloomustavaid näitajaid. Need näitajad on omakorda aluseks mitmesuguste teenuste planeerimisel tervishoiu, hariduse jt valdkondades.

Sünnitatud laste arv annab ülevaate sündimusest, selle info alusel omakorda koostatakse rahvastikuprognoose ja saadakse teavet rahvastikuarengu kohta. See võimaldab hinnata ühiskonna muutumist (nt rahvastiku vananemine) ja töötada välja vajalikke poliitikaid. Võrreldes, kui palju lapsi on sünnitanud eri vanuserühmades naised, selgub eri põlvkondade sündimuskäitumine.

Sünnikoht (ema elukoht vastaja sünni ajal) annab olulist infot Eesti elanike päritolu kohta. Eesti rahvastik on väga mitmekesine ning et eri päritolu inimestel oleks siin hea elada, on tarvis nende kohta teavet hankida. Eestis sündinute puhul on oluline teada päritolu linna või valla täpsusega. See näitab rahvastiku siserände intensiivsust – kui palju eriealisi inimesi on oma sünnikohast lahkunud, missugused on olnud peamised liikumissuunad, missugustes Eesti piirkondades on elanikud oma elukoha mõttes kõige püsivamad ja mis võib olla selle põhjus.
Et rahvastikuregistris on sünnikohana tihti kirjas haigla asukoht, mis ei näita inimeste päritolu (nt ei saa teada, kui palju on maalt pärit inimesi, sest haiglad paiknevad linnades), siis ei ole võimalik võtta sünnikoha andmeid ainult rahvastikuregistrist. Sünniriigi väli on aga rahvastikuregistri andmete põhjal eeltäidetud.

Küsimused teise elukoha, selle asukoha ja seal viibimise kestuse kohta on loendusküsimustikus esimest korda. Need on vajalikud, sest peale püsielukoha teise elukoha omamine on tänapäeval tõusev trend. Andmed teise elukoha kohta võimaldavad hinnata piirkondade ajutist asustustihedust ja inimeste mobiilsust. Asulad, mille elanikkond periooditi suureneb, vajavad teistsugust haldust kui stabiilse elanike arvuga asulad. Teise elukoha küsimus annab teavet, mis piirkondades inimesed sageli ajutiselt viibivad ja teenuseid tarbivad. Samuti selgub, kui palju on inimesi, kelle teine elukoht on välisriigis.

Töötamise küsimused (tegevusala, amet, tööalane seisund) on vajalikud, et saada põhjalikku teavet Eesti elanike tööhõive ja Eesti majandusarengu kohta. Seda on tarvis majandusprognooside, tööjõu- ja sotsiaalpoliitikate ja programmide koostamiseks. Ettevõtluse arendamiseks on oluline teada, mis piirkondades milliste oskustega inimesed elavad ja mis vanuses nad on (kui kaua veel tööturul püsivad). Töökogemusega töötute puhul on tähtis koguda infot nende viimase ameti ja tegevusala kohta. See annab koos hariduse, keelteoskuse jms andmetega ülevaate teatud oskustega parajasti vaba tööjõu kohta piirkonniti ning võimaldab leida viise, kuidas majandus ümber kujundada. Majanduspoliitika ja riikliku koolitustellimuse väljatöötamiseks on vaja teavet, kuidas on muutunud eri tegevusalade tööjõuvajadus, mis ametite järele tulevikus nõudlus suureneb ja mis ametite esindajaid ohustab tööpuudus. Tööhõive selgitatakse rahvusvahelise tööorganisatsiooni (ILO) metoodika järgi välja nelja küsimusega. Eraldi vaadatuna võivad need küsimused tunduda kummalised, kuid sellise küsimustekomplekti põhjal saab täpse info inimese tööhõive kohta.

Töökoha asukoht on oluline info, kuna võrreldes seda elukohaga, saab infot elanike töökoha ja elukoha vahelise rände ehk pendelrände kohta. Seda on tarvis, et planeerida ühistransporti, teedevõrgu arendust jms. See teave võimaldab hinnata ka nn päevase rahvastiku suurust asulates (st inimeste hulk, kes on mingis asulas vaid tööpäeviti) ja kavandada teenuste vajadust (transport, koolid, lasteaiad, kaubandusvõrk, toitlustusasutused jne).

Küsimus usu (religiooni) kohta on vajalik, et saada teavet Eesti elanike usulise kuuluvuse kohta. Teadaolevalt on Eesti elanikud üsna usuleiged. Usu küsimus aitab välja selgitada, kas suhtumine religiooni on aja jooksul muutunud (näiteks kas noorema põlvkonna suhtumine usku erineb varasemate põlvkondade omast). Loendus on ainus võimalus koguda infot, missugune on traditsioonilisest kristlusest erinevate religioonide levik tänapäeva Eestis. See võimaldab kavandada programme eri religioonide ja kultuuride arengu toetuseks.

Küsimusi vanemate ja vanavanemate sünnikoha kohta on vaja selleks, et saada teada, kui palju on Eestis põliselanikke ja kui palju sisserännanuid. Eesti sisserännanute osatähtsus on võrdluses teiste Euroopa riikidega suurim, mistõttu on poliitikate väljatöötamisel väga tähtis arvestada nii põliselanike kui ka sisserännanute vajadustega. Vanemate ja vanavanemate sünnikoha väljad on paljudel inimestel loendusankeedis 2000. aasta rahvaloenduse ja rahvastikuregistri andmete põhjal eeltäidetud.

Võõrkeelte oskus on oluline harituse näitaja, millest olenevad inimese võimalused tööjõuturul. Selle küsimusega saab teavet ka eri rahvusrühmade eesti keele oskuse kohta.

Info
E-R kell 8-17
+372 625 9300
stat at stat dot ee
Tatari 51, 10134 Tallinn