Ene-Margit Tiit: leibkonna määramise kitsaskohti tuleb osata arvestada

Ene-Margit Tiit

Leibkond ja perekond on mõisted, mida kasutatakse rahvaloendustel. Nende täpne määratlemine on vajalik, sest muidu võidakse neid mitmeti tõlgendada. Mõlema mõiste sisu ja täpne määratlus on aja jooksul siiski mõnevõrra muutunud.

Ene-Margit_Tiit
Statistikaameti rahvastikustatistika ekspert Ene-Margit Tiit

Leibkonna mõistet on aja jooksul selgitatud väga erinevalt. Näiteks Eesti Entsüklopeedia (1934) kohaselt on leibkond sotsiaalstatistiline nimetus indiviidide rühmale, kellel on ühine kodukorrastus või üksikindiviidi kohta, kellel on iseseisev kodukorrastus. Nõukogude statistikas, sh ka rahvaloendustes, leibkonna mõistet ei kasutatud. Nõukogudeaegses õigekeelsuse sõnaraamatus see sõna küll esines, kuid seletuseta.

Õigekeelsussõnaraamat (1999) annab leibkonna mõistele lakoonilise seletuse: “ühes leivas olevad inimesed”. Eesti Entsüklopeedia (1990) kirjutab seevastu: „leibkond – majandusgeograafias inimesed, keda seob ühine majapidamine: ühes majas, talus, korteris või eluruumis koos elavad ja ülalpidamise eest üheskoos hoolitsevad inimesed. Ka ise ennast majandav, eraldi elav inimene.“

Eesti Statistikaameti definitsiooni kohaselt on leibkond ühises eluruumis elavad inimesed, kes jagavad toidu- ja raharessursse. Leibkonna moodustavad tavaliselt koos elavad inimesed, kellel on ühine kodune majapidamine (ühine eelarve ja toit), samuti on leibkond üksikult elav inimene. Statistikaleksikon (2019) ütleb aga leibkonna kohta: „Ühises põhieluruumis ja ühisel aadressil elavad isikud, kes kasutavad ühiseid raha- ja/või toiduressursse ja kes ka ise tunnistavad end ühes leibkonnas olevaks. Leibkonna võib moodustada ka üksikisik. Ühises eluruumis elavate isikute kogum (kasutatakse registripõhises statistikas, sh ka registripõhise rahvaloenduse puhul).“

Perekond rahvaloendustel

Perekond tundub leibkonnast olevat veel igapäevasem mõiste. Küsimuse peale, mis on perekond, vastab enamik inimesi: „isa, ema ja lapsed“. Kuid ka perekonna mõiste on aja jooksul muutunud. Näiteks Eesti sõjaeelsetel rahvaloendustel küsiti küll kõigilt täisealistelt inimestelt perekonnaseisu ja tehti selgeks laste arvud leibkondades, kuid perekondi nende tänapäevases mõistes eraldi üksustena ei loendatud.

Seevastu nõukogudeaegsetel rahvaloendustel ei esinenud leibkonna mõistet, küll aga oli perekonna mõiste kasutusel võrdlemisi avaras tähenduses: perekonda võisid kuuluda lisaks partneritele ja nende lastele ka nende vanemad, muud sugulased ja ka mittesugulased. Seega oli nõukogude rahvaloenduse käsitluses perekond sisuliselt sarnane (varem ja hiljem) defineeritud leibkonnaga.

Alates 2000. aastast hakati Eestis rahvaloendustel ka perekondi iseseisvate uuringuobjektidena käsitlema, kusjuures perekonnana mõisteti nn tuumperekonda. Loendusel kasutatav mõiste tuli korrektselt defineerida, seega võeti kasutusele rahvusvaheline määratlus, mis nägi ette perekonna jaoks kolm varianti:

  1. lasteta partnerite paar;
  2. paar lapse või lastega;
  3. üksikvanem lapse või lastega.

Seejuures oli nõutud, et kõigi perekonnaliikmete püsielukoht oleks sama, laste vanusel puuduks ülempiir ja lapsed võivad olla partnerite ühised kui ka mitte-ühised, samuti lapsendatud. Partnerite seostamiseks on mitu võimalust: nad on abielus, nad on registreeritud kooselus või registreerimata kooselus. Vastavalt riigi seadustele võivad partnerid olla sama- ja vastassoolised. Eestis 2000. aastal samasooliste partneritega paare rahvaloendusel ei leitud. 2011. aasta loendusel registreeriti Eestis ca 200 samasoolist registreerimata kooselupaari, kuid samasoolisi registreeritud kooselupaare ega abielupaare ei olnud, sest neid lubavad seadused Eestis puudusid.

Arutelusid tekitas nn puuduva põlvkonnaga leibkond ja küsimus, kas seda saab perekonnaks lugeda. Tegemist on olukorraga, kus vanavanemad või vanavanem elab koos lastelaste või lapselapsega, kuid ilma vahepealse põlvkonna esindajateta. Kui 2000. aastal loeti selline leibkond teatava tinglikkusega perekonnaks, siis 2011. aastal sellist kooslust vastavalt rahvusvahelisele kokkuleppele perekonnaks enam ei loetud.

Leibkonna ja perekonna vahekord

Leibkond on üldiselt laiem mõiste kui perekond. Leibkond võib sisaldada ühte või mitut perekonda ja lisaks ka nn lisaliikmeid, kes perekonnatuuma ei kuulu. On ka võimalik, et leibkonnas ei ole ühtegi perekonda, kuid on üks liige või mitu liiget, kes ei ole omavahel seotud sugulus- ega partnerlussidemetega, kuid majandavad üheskoos. Viimane võimalus esineb siiski üsna harva.

Praktilises loendustöös tekib perekonna ja leibkonna määramisega aeg-ajalt probleeme, sest erinevad inimesed mõistavad olukordi erinevalt. Perekonna puhul võib probleem tekkida näiteks partnerite määramisega: kui kahest ühes eluruumis elavast inimesest üks kinnitab, et tegemist on partneritega, teine seda aga eitab ja väidab, et tegemist on lihtsalt ühes eluruumis elavate tuttavatega. Eriti sageli on seda juhtunud samasooliste paaride korral nendes riikides, kus samasoolisi suhteid ei aktsepteerita.

Kaugeltki alati pole lihtne ka leibkondade liikmeskonna määramine. Näiteks, kui ühes eluruumis elab (noor) perekond ja ühe partneri ema, siis on üsna tavapärane, et vanaproua kinnitab, et tema elab omaette leivas ehk ostab ise oma toidu ja ei söö ülejäänud majalistega ühes lauas. Seevastu noor pere peab vanaprouat oma leibkonna liikmeks, sest tasub tema eest kõik eluasemekulud.

Teine juhtum on seotud kodust eemal õppiva tudengiga, keda vanemad täies ulatuses üleval peavad. Igati loomuliku loogikaga loevad vanemad õppuri oma leibkonda kuuluvaks, kuid kuna ta eraldi elab, siis on ta definitsiooni kohaselt ka omaette leibkond. Tuleb tõdeda, et leibkondade koosseisu ja leibkonnaliikmete püsielukohtade määramise reeglistik on rahvaloenduste korral üpriski keerukas ja rohkete eranditega. See eeldab küsitlusloendusel pikki arutelusid loendaja ja leibkonnaliikmete vahel, internetiloenduse korral aga põhjalikke juhendeid.

Leibkonna alternatiivne definitsioon

Kuna leibkonnaliikmete ühisel majandamisel tuginev definitsioon on ütluspõhine, pole see rakendatav maailmas järjest enam kasutamist leidva registripõhise statistika tegemisel. Seetõttu on Euroopa Statistikaamet Eurostat võtnud kasutusele ka alternatiivse leibkonna definitsiooni. See ei nõua leibkonnaliikmete ühise majandustegevuse kindlakstegemist, muutes leibkonna definitsiooni märksa täpsemaks ning kõrvaldades sellest subjektiivsuse ja mitmeti mõistetavuse. Muu hulgas kaob ka vastuolu, mis on praegu perekonna ja leibkonna definitsioonide vahel.

Perekonna definitsioonis nõutakse vaid kõigi liikmete ühist püsielukohta ja liikmelisust arvestatakse sugulus- ja partnerlussuhete järgi, kuid ei küsita ühist majapidamist, mis on oluline lisatingimus leibkonna määratlemisel. Definitsiooni kohaselt on perekond alati leibkond või selle osa. See definitsioon eeldab, et perekond majandab ühiselt. See ei tarvitse aga kaugeltki alati nii olla: erandid võivad sageli ette tulla täiskasvanud lastega perekonnas, kuid ka abielus või kooselus partnerite puhul, kes küll moodustavad perekonna, ent võivad majandada eraldi, st on omaette leibkonnad.

Muidugi ei ole ka leibkonna alternatiivse definitsiooni korral kõik probleemkohad leibkonna ja perekonnaga seotud definitsioonidest kadunud. Üks selliseid kitsaskohti on seotud püsi- ja ajutise elukohaga. Tavapäraselt leiavad näiteks õppurid endile õpingute ajaks õppeasutuse linnas ajutise elukoha, kus nad tihti viibivad vaid alla aasta, vahel üksnes mõned kuud, nii et see nende püsielukohaks ei kujunegi. Samas näeb rahvusvaheline reeglistik ette, et tudeng peaks oma õpingute kohas elama. Sarnaseid näiteid elukohtade mitmeti mõistetavusest võib tuua teisigi, üks keerukamaid on pendelrändajate juhtum, kus teatavatel eeldustel (pendeldamise regulaarsus) loetakse rändaja püsielukohaks perekonna elukoht. Nende tingimuste mittetäitmisel tuleb ta aga lugeda töökohas elavaks, st toimub ootamatu (välis)ränne.

Mis muutub leibkonna definitsiooni muutumisega?

Kahe leibkonna definitsiooni erinevus ilmneb juhtudel, kui ühes eluruumis elab mitu leibkonda. Õnneks ei ole tänapäeva Eestis selline olukord kuigi levinud. Nii võib juhtuda näiteks ühepere elamus, kus elab kaks (või rohkem) peret, näiteks noorem ja vanem põlvkond. Teine sagedasem võimalus on, kui eluruumis üüritakse ruume välja allüürnikele.

Kahe eelmise rahvaloenduse andmetel on Eestis vaid 6-7% kõigist eluruumidest sellised, kus elab üle ühe leibkonna. Kõige sagedamini on üks nendest leibkondadest üheliikmeline, st üksi elav isik, kes definitsiooni muutuse tagajärjel loetaks teise leibkonna koosseisu lisaliikmeks. Muud võimalikud muutused, näiteks suurema liikmete arvuga leibkondade osakaalu suurenemine, on suhteliselt väikesed.

Viimase rahvaloenduse tulemusi eluruumipõhise leibkonna definitsiooni kohaselt ümber arvestades on näha, et kõige olulisem muutus oli üheliikmeliste leibkondade puhul: nende arv vähenes 24% võrra. Teiste leibkonnatüüpide muutus on märksa väiksem: leibkondade üldarv kahanes ligi 10% ja leibkonna keskmine suurus kasvas 2,1 asemel 2,3 inimeseni.

Statistikas on oluline definitsioonide püsivus, et erinevatel aegadel tehtud andmed oleksid võrreldavad. Kahjuks pole see alati võimalik ja nii pole ka definitsiooni püsivus seni leibkondade ja perekondade statistika puhul kuigi hästi õnnestunud. Seetõttu vajavad igasugused võrdlused eelmiste perioodidega selles valdkonnas lisa-arvutusi ja hinnanguid. Nii on ka olukord üleminekuga eluruumipõhisele leibkonna definitsioonile: vajaliku eeltöö abil on võimalik tehtava definitsioonimuutuse mõju hinnata ja teha järeldusi tegeliku dünaamika ja arengute kohta, arvestades sealjuures ka definitsiooni muutuse mõju.