Mõtisklus rahvastikust

Blogi
Postitatud 14. aprill 2015, 8.41

Rahvaloendusest kirjutatud raamatute loetellu lisandus 2015. aasta märtsis Statistikaameti kogumik „Eesti maakondade rahvastik. Hinnatud ja loendatud“, mis annab 2011. aasta rahva ja eluruumide loendusele tuginedes pildi Eesti maakondade rahvastikust.

Rahvaloendusest kirjutatud raamatute loetellu lisandus 2015. aasta märtsis Statistikaameti kogumik „Eesti maakondade rahvastik. Hinnatud ja loendatud“, mis annab 2011. aasta rahva ja eluruumide loendusele tuginedes pildi Eesti maakondade rahvastikust. Raamatu autorid on Ene-Margit Tiit ja Mihkel Servinski. Raamat on järg 2014. aastal ilmunud Ene-Margit Tiidu raamatule „Eesti rahvastik. Hinnatud ja loendatud“. Uus pilt toob esile maakondade tasandi ning paljude teemade juures ka linnade ja valdade oma. Ühe pildiga ei ole võimalik edasi anda kogu maailma mitmekesisust. Ühte raamatusse ei ole võimalik kõike kirja panna. Ühele pildile võib alati lisada mingi detaili või pilti suurendades avastada seni peidus olnud detail. Tõenäoliselt leiab iga lugeja raamatust midagi, mida ta varem ei teadnud, või millele varem tähelepanu ei pööranud. Raamatus leiab taas kinnitust Eesti rahvastiku kahanemine ja vananemine ning koondumine Tallinna ja ka Tartu piirkonda. Uudiseks ei saa neid tõdemusi kindlasti enam pidada. Küsimus on pigem selles, kas see teadasaamine ängistab või võtame selle teadasaamisega midagi ette. Probleemide lahendamine algab probleemi olemasolu tunnistamisest ja probleemi täpsest sõnastamisest. Eesti ühiskonnas on küll palju juttu keerulisest demograafilisest olukorrast, aga puudub probleemi täpne sõnastus. Raamat annab selle vea parandamiseks hea võimaluse – olukorra ülevaade on detailselt tehtud. Enamasti on avastamisel nukker alatoon, sest näiteks teada saamine palju on Eesti maakondades piiriüleses töörändes osalejaid, ei tee tõenäoliselt kellelegi rõõmu.
„Kauges külas, teisi näinud pole veel. Tühi rand ja nõmmeliivatee.“
Need read on pärit Kristiina Ehini luuletusest „Kauges külas“, mis eriti tuntuks sai Eeva Talsi ja Curly Stringsi lauluna. Kurvad read, aga tegelikult on 2. juuniks pruuniks saada ihkaval tüdrukul vedanud – väga paljudes Eestimaa külades ei toimu pidusid enam ka naaberkülades. Aga minu lugu ei ole tegelikult kirjutatud eesmärgil, et rääkida sellest, mis raamatus kirjas, vaid hoopis sellest, mida raamatus kirjas ei ole. Ei ole kirjas sel lihtsal põhjusel, et rahva ja eluruumide loendusel neid teemasid ei uuritud ja räägin sel lihtsal põhjusel, et minus süveneb järjest rohkem veendumus, et ainult rahva ja eluruumide andmeid analüüsides Eesti demograafilisi protsesse positiivsemas suunas pöörata ei ole võimalik. Loo ainukene joonis on tehtud Poola luuletaja, Nobeli kirjanduspreemia laureaadi Wislawa Szymborska luuletuse „Lisandusi statistikale“ põhjal. See luuletus jagab inimesed rühmadesse hoopis teiste tunnuste alusel, kui Eesti maakondade rahvastiku raamat, ega põhine Eesti andmetel. See joonis ei kujuta rahvastiku seisu, aga kas Eestis on olukord oluliselt teistmoodi või luuletuse kirjutamise ajaga võrreldes muutunud – ei usu. Küll olen kindlalt veendunud, et kui tahame riikliku statistika abil mõõdetavaid rahvastikutrende muuta, siis peame hakkama Eestis rääkima ka nendel teemadel, mis joonisel kirjas. Olen veendunud, et Eesti edukuse võti on Eesti ettevõtjate tegevus. Edukate ettevõtjateta ei ole võimalik täita Eesti põhiseaduses püstitatud eesmärke. Võib-olla väärib edasi mõtlemist mõte, et hakkaks senisest märgatavamalt rohkem rääkima Eesti ettevõtjate eetikast, sh ärieetikast. Miks ettevõtjad? Loomulikult mitte seepärast, et ettevõtjatel oleksid eetikaga kõige suuremad probleemid, vaid seetõttu, et ettevõtjate kui ühiskonna arengu vedurite senisest eetilisem käitumine aitaks ühiskonna eetilise käitumise paranemisele kõige rohkem kaasa – loodetavasti. Raamatu kaanekujundust otsides jõudsime üsna kiiresti mõttele, et kaanel võiks olla Anu Raua mõne vaiba motiiv. Seda mõtet toetasid Anu Raua mõtisklused rahvast ja selle kestmisest, mida on olnud õnn kuulata, aga loomulikult on peamiseks põhjuseks Anu Raua elust rääkivad vaibad. Mõte meeldis ka Anu Rauale ja kui olime võimalike vaipade pildid välja valinud, kinkis ta mulle raamatu, millest leidsin luuletuse „Paistu palve“. Seda luuletust ei oska ma statistika keelde panna, aga sisuliselt räägivad Eesti vaibakunstniku ja Poola nobelisti luuletused samal teemal, ehk siis Anu Raua luuletusest leidsin kinnituse sellele, et luuletuse „Lisandusi statistikale“ põhjal tehtud joonist võib Eestimaa olukorra kirjeldamisel kasutada küll. Paistu palve Anu Raud Hingedeaja alguses AD 2014 Ma palun, ma palun, ma palun, muuda kõik koledus iluks, päikeselõõsk jahedaks viluks, pimedus valguseks, lõpud alguseks, argus julguseks, rumalus tarkuseks, laiskus virkuseks, hoorus vooruseks, tuimus kirkuseks, kinnisus siiruseks, leigus kireks, üksikud üheks pereks. Ja et kõik jaaniussid läheks taevalaotusse säravaks täheks. Mihkel Servinski, Statistikaameti peaanalüütik