Eesti Statistika

Analüüsid ja ettekanded

2013

Marika Kivilaid, Mihkel Servinski. Elukvaliteet Tallinnas ja teistes Euroopa Liidu riikide pealinnades. – Eesti Statistika Kvartalikiri. 4/13. Quarterly Bulletin of Statistics Estonia. Tallinn: Statistikaamet, 2013

Artikkel annab ülevaate projekti Urban Audit käigus tehtud Euroopa Liidu riikide pealinnade elanike rahuloluküsitluse tulemustest. Neist on näha, et tallinlased on oma linnaga rahul, kuid paljudes Euroopa Liidu riikide pealinnades on rahulolu oma linnaga suurem kui Tallinnas. Tallinlased on kõige rohkem rahul kaupluste kättesaadavuse ja kultuurirajatistega. Tööd ja sobiva hinnaga head elamispinda on siin aga keeruline leida. Linna probleemsemate valdkondadena toovad elanikud esile teid ning tervishoiuteenuseid.

Siim Krusell. Maakondade majanduslik jätkusuutlikkus. – Eesti piirkondlik areng. 2013. Regional development in Estonia, Tallinn: Statistikaamet, 2013

Eesti regionaalarengu strateegias 2005–2015 sätestatud üldeesmärk aastani 2015 on kõigi piirkondade jätkusuutliku arengu tagamine, tuginedes piirkondade sisestele arengueeldustele ja eripäradele ning pealinnaregiooni ja teiste linnapiirkondade konkurentsivõime kvalitatiivsele arendamisele (Eesti ... 2004). Milline on olukord paar aastat enne strateegia lõpptähtaja kättejõudmist jätkusuutlikkusega majanduslikus mõttes ning kuivõrd on maakondades, lähtudes olemasolevast inimressursist, eeldusi teadmistepõhise majanduse poole liikumiseks? Selles artiklis esitatud analüüs ei käsitle kõiki näitajaid, mis võiksid aidata eeltoodut hinnata, vaid keskendub sellele, kui suure panuse annab üks või teine maakond riigi SKP-sse, kui palju on maakondades ettevõtteid ja ettevõtjaid ning mis alal nad tegutsevad. Samuti keskendutakse sellele, kui palju on maakondades majanduslikult aktiivseid inimesi ja kas jätkub küllalt noori, et asendada tulevikus vanemaid inimesi tööturul. Üksikasjalikumalt analüüsitakse palka, töist tulu, kõrgharidusega inimeste ja tippspetsialistide jaotust maakonniti.

Mihkel Servinski, Marika Kivilaid. Tõmbekeskuste Eesti Viljandimaa näitel. – Eesti piirkondlik areng. 2013. Regional development in Estonia, Tallinn: Statistikaamet, 2013

Haldusreform – või siis haldusterritoriaalne või omavalitsuskorralduse reform, mida on vahel ka riigireformiks nimetatud – on Eesti piirkondliku arengu kesksemaid teemasid. Nimetuste paljusus näitab, et valitseb teatud segadus ja et igaüks neist tähistab mõnevõrra erinevat sisu, kuigi reformi peamine objekt – kohaliku omavalitsuse korraldus, laiemalt riigikorraldus – on kõikide puhul sama. Tegelikult on halduskorralduse teema väga vana, omavalitsuskorraldusega tegeleti sõjaeelse Eesti Vabariigi ajal ja on tegeletud pidevalt ka taasiseseisvumise järel. Selle mahuka ja keerulise ainese kohta on kaitstud doktori- ja magistritöid, kirjutatud monograafiaid. Ka Nõukogude Liidu ajal oli Eesti territooriumi halduskorraldus pidevas muutumises.

Marika Kivilaid. Mihkel Servinski. Elujõulisuse indeks. – Eesti piirkondlik areng. 2013. Regional development in Estonia, Tallinn: Statistikaamet, 2013

Asi sai alguse kümmekond aastat tagasi ühest õppereisist Soome. Tegelikult hakkas selliste reiside aeg otsa saama ning suurem osa sellest, mida soomlased näidata tahtsid, oli juba nähtud, aga eks iga kord lisandus ka midagi uut.

Kaja Sõstra, Julia Aru. Vaesuse piirkondlik kaardistamine. – Eesti piirkondlik areng. 2013. Regional development in Estonia, Tallinn: Statistikaamet, 2013

Artikkel annab ülevaate Statistikaameti osalemisest Maailmapanga vaesuse kaardistamise projektis. Oluliseks leibkondade heaolu näitajaks on suhtelise vaesuse määr, mis näitab allpool suhtelise vaesuse piiri elavate isikute osatähtsust kogurahvastikus. Suhteline vaesuse piir on määratletud 60%-ga leibkonnaliikmete aasta ekvivalentnetosissetuleku mediaanist. Ekvivalentsissetulek on leibkonna kogusissetulek, mis on jagatud leibkonnaliikmete tarbimiskaalude summaga.

Anu Tõnurist. Eesti tööjõuareaalid. – Eesti piirkondlik areng. 2013. Regional development in Estonia, Tallinn: Statistikaamet, 2013

Inimeste eluviis on muutunud aastakümnetega sedavõrd liikuvaks, et tööl käimine elukoha omavalitsusüksusest (või maakonnast) erinevas haldusüksuses on tänapäeval tavapärane. Linnastumise tulemusel on osa valdade elanikkond vähenenud ning kahanenud inimkapital ei võimalda enam majanduse arengut (Raagmaa 2011). Teine osa valdadest elab jõukamalt kui kunagi varem ning sealne rahvastik kasvab kiiresti. Mõlemal juhul iseloomustab piirkonda pendelränne – esimeste puhul toimub see vajaduse sunnil, teistel tuleneb võimalustest. Seetõttu räägitakse Eestis üha rohkem sellest, et regionaalarengut planeerides ei ole kõige sobivam toetuda praegustele omavalitsusüksuste ja maakondade piiridele. Ettevalmistamisel on ka uus haldusreform, mille teostamisel võetakse arvesse inimeste ruumikasutust nii töö- kui ka vabal ajal ning antakse igale maakonnale võimalus esitada oma nägemus olulistest tõmbekeskustest (Einmann 2013). Põhjalikud uuringud on näidanud, et praegune haldusüksustepõhine piirkondade jagamine pole mõttekas, pigem tuleks regionaalarengut planeerides võtta aluseks inimeste tegelikku ruumilist liikumist arvestavaid tegevusruume – tööjõuareaale.

Maria Ausmees. Regionaalse sisemajanduse koguprodukti arvestus. – Eesti piirkondlik areng. 2013. Regional development in Estonia, Tallinn: Statistikaamet, 2013

Regionaalse sisemajanduse koguprodukti (regionaalne SKP ehk RSKP) arvestus on riigi SKP jaotamine regioonidesse. Seda näitajat kasutatakse piirkondade majandusarengu vaatlemiseks ja piirkondade omavaheliseks võrdluseks, regionaalpoliitika eesmärkide püstitamiseks ja tulemuste hindamiseks.

Merike Sinisaar, Reet Nestor. Majanduskriisi mõju maakondade ehitustegevusele. – Eesti piirkondlik areng. 2013. Regional development in Estonia, Tallinn: Statistikaamet, 2013

Ehitusel on Eesti majanduses oluline osa. Nii ettevõtete ja töökohtade arvu kui ka lisandväärtuse ja müügitulu suuruse poolest on ehitus aastaid paigutunud tegevusalade esinelikusse, kuhu kuuluvad ehituse kõrval veel tööstus, kaubandus ning veondus ja laondus. Peamiselt siseturul tegutseva ehitussektori seisund sõltub Eesti üldisest majandus-olukorrast ja reageerib selle muutustele viitajaga. Majanduslangus avaldub viimasena ehituse arengus ja paranenud majandusolud elavdavad ehitustegevust teistest tegevusaladest hiljem.

Tiina Pärson, Valentina Ralkina. Majanduskriisi mõju maakondade tööstussektorile. – Eesti piirkondlik areng. 2013. Regional development in Estonia, Tallinn: Statistikaamet, 2013

Tööstussektoril, mis hõlmab endas mäe- ja töötleva tööstuse, on Eesti majanduses kandev roll. Koos kaubandusega annab tööstus suurima osa mittefinantsettevõtete sektori lisandväärtusest. Tööstuse valdkonnas tegutseb peaaegu kümnendik ettevõtlussektori ettevõtetest, ühtlasi on tööstus suurimaks tööandjaks ettevõtlussektori hõivatuile.

Riina Kerner, Evelin Puura. Kaupu eksportivad ettevõtted maakondades. – Eesti piirkondlik areng. 2013. Regional development in Estonia, Tallinn: Statistikaamet, 2013

Tööstussektoril, mis hõlmab endas mäe- ja töötleva tööstuse, on Eesti majanduses kandev roll. Koos kaubandusega annab tööstus suurima osa mittefinantsettevõtete sektori lisandväärtusest. Tööstuse valdkonnas tegutseb peaaegu kümnendik ettevõtlussektori ettevõtetest, ühtlasi on tööstus suurimaks tööandjaks ettevõtlussektori hõivatuile.

Kutt Kommel. Kultuurisektori majandusnäitajad maakondades. – Eesti piirkondlik areng. 2013. Regional development in Estonia, Tallinn: Statistikaamet, 2013

Selles artiklis on vaatluse all kultuurisektori ettevõtete ja organisatsioonide majandusnäitajad. Kultuurisektori määratlemisel on kasutatud ESSnet Culture (European Statistical System Network on Culture) metoodikat, mille järgi jagunevad kultuurisektori ettevõtted ja organisatsioonid erinevatesse kultuurivaldkondadesse. Olgugi et loomemajanduse kohta on seni käibel mitmeid erinevaid lähenemisi, kattuvad ESSnet Culture´i kultuurisektori tegevusalad loomemajandusettevõtete ja -organisatsioonide tegevusaladega:

Yngve Rosenblad. Läänemaa inimkapital. – Eesti piirkondlik areng. 2013. Regional development in Estonia, Tallinn: Statistikaamet, 2013

Inimkapital on maa, loodusressursside, masinate, finantskapitali jne kõrval üks majanduse olulisi sisendtegureid. Inimkapitaliga arvestamine on tähtis nii piirkonna arengu hindamisel kui ka selle tuleviku kavandamisel. Majandustegevust planeerides on mõistlik omada adekvaatset ülevaadet piirkonna tööjõust ning rahvastikuressursist laiemalt – selle paiknemisest, koosseisust ja eripäradest.

Kaarel Lehtsalu. Viljandimaa majandusest ja selle seirest.– Eesti piirkondlik areng. 2013. Regional development in Estonia, Tallinn: Statistikaamet, 2013

Viljandi on huvitav maakond. Sõltuvalt vaatleja, ametniku või ametkonna suvast on ta kas Kesk-, Lõuna- või Lääne-Eesti osa. Kasutades Euroopa Liidu regionaalset statistilist jaotust NUTSa on Viljandimaa üks kuuest Lõuna-Eesti piirkonnas asuvast maakonnast kõrvuti Jõgeva, Tartu, Põlva, Võru ja Valga maakonnaga. Lõuna-Eesti maakonnad on paljude sotsiaal-majanduslike näitajate poolest nii heas kui ka halvas sarnased: rahvastik vananeb ja rahvaarv väheneb, majandustegevuses on ülekaalus põllumajandus, puidu ja metalli töötlemine ning toiduainete tootmine. Muidugi on ka erisusi, rahvaarv näiteks. Lõuna-Eesti kõige tähtsam tõmbekeskus on Tartu linn ja selle lähipiirkond, kus rahvaarv kasvab ning kus majandustegevus on oluliselt mitmekesisem ja hõlmab enam suuremat lisandväärtust loovaid tegevusalasid kui mujal Lõuna-Eestis. Seisuga 31. august 2013 oli registreeritud töötus Eestis 5,1%, Viljandi maakonnas 3,4%, mis oli koos Jõgeva maakonnaga Eesti madalaim tase.

Siim Krusell. Eesti elanike töötamine välismaal. – Pilte rahvaloendusest. Census Snapshots, Tallinn: Statistikaamet, 2013

Eesti rändesaldo on olnud alates 1990. aastatest negatiivne, mis koos negatiivse iibega tähendab Eesti rahvastiku jätkuvat vähenemist. Väljarände põhjuseid võib olla erinevaid ning need võivad olla seotud näiteks pere ja isikliku eluga, parema elukeskkonnaga, sobivama kliimaga, kuid väga paljudel juhtudel on väljaränne seotud tööga. Viimasel kümnendil välisriikidesse elama siirdunute hulka on hinnatud erinevalt, seda põhjustab muu hulgas see, et rahvastikuregistri elukohariigi vahetuse (väljarände) statistikat peetakse alahinnatuks. Teisisõnu, välisriiki elama siirdunute n-ö ametlikku arvu peetakse liiga väikeseks. Samas on välisriikidesse suundunute üle täpselt arvet pidada üsna keeruline ülesanne. Eesti elanik peaks residentsuse säilitamiseks viibima aasta jooksul Eestis vähemalt 183 päeva, kuid sisuline piiride puudumine Euroopa Liidu riikide vahel muudab selle fikseerimise keeruliseks. Samuti ei saa Eestist väljarännanut automaatselt pidada n-ö kadunud hingeks, sest üsna arvestatav osa väljarännanutest pöördub Eestisse tagasi ka pärast mitme aasta pikkust eemalviibimist. Näiteks 2012. aastal oli enam kui pooltel Eestisse elama asunutest Eesti kodakondsus.

Yngve Rosenblad. Tööhõive ja töötus. – Pilte rahvaloendusest. Census Snapshots, Tallinn: Statistikaamet, 2013

Kõikidel Eestis seni toimunud rahvaloendustel (alates esimesest loendusest 1881. aastal) on olnud eesmärk fikseerida ka elanike tööalane tegevus. Loendustulemuste alusel on püütud alati inimesi mingil viisil kihtidesse või sotsiaalsetesse gruppidesse jagada. Sageli on seda tehtud peamiste sissetulekuallikate ja tegevusvaldkondade järgi (Tiit 2011: 130). Et jaotused on ajas väga palju muutunud, on loenduste tulemusi raske täpselt võrrelda. Samas annavad kasutatud jaotused hästi aimu loendusaegsest majandus- ja ühiskondlikust süsteemist. Esimesel, 1881. aasta loendusel jagati elanikud laias laastus kaheks – tootjateks (siia kuulusid mittemateriaalsete väärtuste tootjad, materiaalsete väärtuste tootjad ning teenijad) ning ülalpeetavateks (lapsed, (üli)õpilased, koduperenaised jne). Esimese vabariigi ajal toimunud loendusel olid sotsiaalsete kihtide seas muu hulgas peremehed, töölised, teenijad, ametnikud ja vabakutselised. Nõukogude ajal jaotati elanikkond töölisteks, teenistujateks (siia kuulusid nii ametnikud, vaimse töö tegijad kui ka teenindajad) ja kolhoosnikeks. Tänapäeval oleme üle võtnud Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) jaotuse, mis liigitab elanikud majanduslikult aktiivseks (töötajad ehk tööga hõivatud ja töötud) ning majanduslikult mitteaktiivseks.

Kutt Kommel. Eesti murded rahvaloenduse andmetel. – Pilte rahvaloendusest. Census Snapshots, Tallinn: Statistikaamet, 2013

Murrete tähendus eesti kultuuris on mitmekülgne ja aja jooksul muutunud. Kui ühtse kirjakeele arendamisega liikusid murded korrastamata ja vähem väärtusliku keele staatusesse, siis murrete uurimise ja kaardistamisega on nad muutunud eri paikade identiteedi ja ühtlasi riigisisese kultuurilise mitmekesisuse oluliseks kandjaks. Murrete omadus on see, et nad käivad käsikäes paikade kommete ja tavadega, mis võetakse tänapäeval kokku väljendiga vaimne kultuuripärand. Kui vaimse kultuuripärandi kohta on keeruline koguda asjakohast statistilist infot, millest võiks olla abi selle säilitamisel ja arendamisel (Morrone 2012), siis murdekõnelejate kui elava kultuuripärandi kandjate hulk on statistiliselt mõõdetav ja annab võimaluse Eesti vaimse kultuuripärandi seisundit statistiliste näitajate kaudu hinnata.

Ene-Margit Tiit. Eesti elanike pereloome- ja sünnituskäitumise suundumused. – Pilte rahvaloendusest. Census Snapshots, Tallinn: Statistikaamet, 2013

Madal sündimus ja sellest tulenev nullilähedane või negatiivne iive on Eesti jaoks eksistentsiaalse tähtsusega küsimus, mida jälgib poliitikute kõrval pinevalt ka üldsus ja millel peab silma peal ajakirjandus. Poliitikud armastavad küsida, mida tuleks teha, et panna Eesti naised sünnitama. Mingilgi määral saab sellele küsimusele vastata, kui selgitada välja, missugused tegurid või asjaolud seostuvad sünnituskäitumise, sealhulgas sünnitatud laste arvuga. Kuigi on selge, et tänapäeval mõjutab välisränne rahvastiku arvukust rohkem kui loomulik iive, ei saa sündimuse mõju rahvastiku jätkusuutlikule arengule siiski alahinnata.

Mihkel Servinski, Ülle Valgma, Berit Hänilane, Mari-Liis Otsing. Rahvastiku paiknemine ja rahvaarv. – Pilte rahvaloendusest. Census Snapshots, Tallinn: Statistikaamet, 2013

Artikli peamine eesmärk on anda ülevaade rahvastiku paiknemisest Eestis. Rahvastiku paiknemist käsitledes räägitakse enamasti sellest, kuidas jaguneb rahvastik asustus- ja haldusüksuste vahel, milline on linna- ja maarahvastiku suhe ning milline on rahvastiku asustustihedus. Artikli autorid kasutavad rahvastiku paiknemise analüüsiks nii traditsioonilisi kui ka Eestis vähe kasutatud meetodeid.

Autorid
Alis Tammur, Anastassia Žegulova, Andres Anier, Andres Klaus, Andres Rõigas, Andrus Jõgi, Andrus Saar, Anne Karjus, Anto Aasa, Antti Roose, Anu Külaviir, Anu Tõnurist, Arno Lõo, Berit Hänilane, Bianka Plüschke-Altof, Diana Beltadze, Eedi Sepp, Ene-Margit Tiit, Erki Saluveer, Evelin Puura, Eve Valdvee, Gaili Illison, Garri Raagmaa, Gleb Denissov, Greta Tischler, Helerin Rannala, Helerin Äär, Helga Laurmaa, Helmut Hallemaa, Inge Nael, Jaak Kliimask, Jaanus Kiili, Janis Brunenieks, Jonas Martinavičius, Julia Aru, Jussi Sakari Jauhiainen, Jüri Jagomägi, Kaarel Lehtsalu, Kadi Leppik, Kadri Koreinik, Kadri Leetmaa, Kadri Raid, Kadri Soo, Kaja Loodla, Kaja Sõstra, Kalev Härk, Karin-Liis Haljaste, Karolin Kõrreveski, Kati Karelson, Katri Tammekand, Kersti Salu, Kersti Sannik, Koit Meres, Krista Valdvee, Kristel Kutsar, Kristi Lehto, Kutt Kommel, Laura Aaben, Leila Oja, Maali Käbin, Mare Ainsaar, Mare Kusma, Mare Ruuge, Maret Helm-Rosin, Mare Vähi, Margus Tiru, Margus Tuvikene, Maria Ausmees, Marika Kivilaid, Marika Šadeiko, Mari Kreitzberg, Mari-Liis Otsing, Mari Nõmm, Martin Gauk, Mati Valgepea, Matti Lüsi, Meelis Sügis, Merike Sinisaar, Merli Mäger, Merli Reidolf, Mihkel Servinski, Mikk Lõhmus, Mirgit Silla, Monika Oberšneider, Märt Leesment, Olga Schihalejev, Ona Molienė, Peteris Skinkis, Priit Potisepp, Priit Tampere, Ralfs Spāde, Raul Rosenberg, Reelika Parve, Reet Nestor, Rein Ahas, Riina Kerner, Rivo Noorkõiv, Robert Müürsepp, Siim Krusell, Siiri Silm, Sulev Liivik, Svetlana Šutova, Taavi Lai, Tatjana Smõkova, Tavo Kikas, Tiina Pauklin, Tiina Pärson, Tiit Tammaru, Tiiu-Liisa Laes, Triin Noorkõiv, Tõnu Kollo, Urmas Kase, Valentīna Locāne, Valentina Ralkina, Veiko Sepp, Vello Kutsar, Üllar Vahtramäe, Ülle Pettai, Ülle Valgma, Yngve Rosenblad