Rahvastikunäitajad ja koosseis

Demograafilised põhinäitajad on peamised rahvastikku iseloomustavad näitajad, mis on esitatud absoluutarvudes või kordajatena. Demograafilised põhinäitajad on loomulik iive, oodatav eluiga, sündimuse, suremuse, abiellumuse ja lahutumuse näitajad ning tööturusurveindeks ja ülalpeetavate määr.

Loomulik iive on aasta jooksul sündinute ja surnute arvu vahe. Kui sünde on rohkem kui surmi, on iive positiivne ja rahvaarv suureneb, surmade ülekaalu puhul on iive negatiivne ja rahvaarv väheneb.

Summaarne sündimuskordaja näitab keskmist laste arvu naise kohta. Rahvastiku taastootmiseks peaks summaarne sündimuskordaja olema vähemalt 2,1. Taaste brutokordaja ja taaste netokordaja näitavad keskmist tütarde arvu naise kohta. Näitajad erinevad selle poolest, et netokordaja arvestab nii sündimuse kui ka suremuse vanuskordajaid, kuid brutokordaja suremust ei arvesta. Kui nende kordajate väärtus on üle 1, on uus, pealekasvav põlvkond suurem. Kui kordajad on alla 1, on uus põlvkond väiksem.

Oodatav eluiga on keskmine elada jäänud aastate arv, kui suremus ei muutuks. Oodatav eluiga sünnimomendil on vanus, milleni vastsündinu tõenäoliselt elab.

Abiellumuse ja lahutumuse üldkordaja tähendab vastavalt abielude või lahutuste arvu 1000 elaniku kohta. Summaarne esmasabiellumuskordaja näitab mehe või naise esmasabiellumise tõenäosust. Nii esmasabiellumuskordaja kui ka esmasabiellumise keskmise vanuse arvutamisel võetakse arvesse mehi ja naisi vanuses 15–49 aastat.

Demograafiline tööturusurveindeks ja ülalpeetavate määr on rahvastiku suhtarvud. Demograafiline tööturusurveindeks näitab 5–14-aastaste ja 55–64-aastaste suhet ehk järgmisel kümnendil tööturule sisenevate ja tööturult lahkuvate inimeste suhet. Kui selle näitaja väärtus on üle 1, on tööturule sisenejaid rohkem kui lahkujaid. Ülalpeetavate määr näitab laste ja pensionäride arvu 100 tööealise kohta.

Rahvaarv ja rahvastiku koosseis sisaldab rahvaarvu soo, vanuse ja piirkonna järgi. Rahvastiku hulka arvatakse kõik riigi elanikud, sealhulgas riigis elavad välismaalased ja kodakondsuseta isikud.

Rahvaarvu alus on rahvaloendus. Rahvaloendustevahelistel aastatel saadakse rahvaarv, liites juurde aasta jooksul sündinud ja sisserännanud ning lahutades surnud ja väljarännanud. Alates 2000. aasta rahvaloendusest on avaldatud kaks rahvaarvu – rändeta ja rändega rahvaarv. Seda põhjustab asjaolu, et kuni 2005. aastani oli elukoha registreerimine vabatahtlik, mistõttu rändeandmed on ebatäielikud.