Eesti elanikud eelistavad lugemist kinole

Euroopa Liidu kultuuristatistikat uurides selgub, et Eesti täiskasvanud elanikud käivad vähem kinos, ent loevad rohkem kui Euroopa elanik keskmiselt.

Kultuuristatistika jääb enamasti majandus- ja muu sotsiaalstatistika varju, seda püüab kompenseerida tänavu Eurostatis üllitatud mahukas kultuuristatistika taskuväljaanne. Mitmed elanikke puudutavad näitajad kannavad selles küll aastaarvu 2006–2007 (noil aastail oli mõnele isiku-uuringule lisatud kultuurimoodul), kuid ega kultuuri tarbimine või kultuuris osalemine muutu üleöö.

Kultuuritarbimise puhul selgub, et kõige rohkem käivad kinos Põhjamaade ja kõige vähem Baltimaade elanikud. Kolmveerand 25–64-aastastest Eesti elanikest ei käinud aasta jooksul kordagi kinos, Euroopa Liidus ei teinud seda pooled, kinolembelisel Islandil vaid kolmandik.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Parem on lugu esituskunstidega. Vähemalt kord aastas oli kontserdil või teatris käinud 57% Eesti 25–64-aastastest, Euroopa Liidus 44%. Kõige kehvem oli olukord Bulgaarias — vaid iga kuues oli korra aastas käinud kontserdil või teatris. 

Eriti uhke võib Eesti olla oma lugemislembuse üle. Neid riike, kus aasta jooksul vähemalt iga kuu kohta ühe raamatu lugenud 25–64-aastaste osatähtsus ületab 30% oli vaid kolm: Soome, Rootsi ja Eesti. Lisaks luges Eestis kaks kolmandikku sellevanustest peaaegu iga päev ajalehte ja vaid paar protsenti ei lugenud lehti üldse, seda olenemata soost. Võrdluseks — samavanustest naistest Itaalias ei lugenud üldse lehti 38%.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Sama teatmiku paar tabelit 25–64-aastaste kultuuris aktiivse osalemise kohta jätavad aga õhku küsimärgi. Vaadeldes isikute osatähtsust, kes viimase 12 kuu jooksul on vähemalt korra lauldes, tantsides, pilli mängides või näideldes avalikult esinenud, olid tulemused väga erinevad. Ungaris oli nende osatähtsus 2%, Soomes 11% ja Eestis isegi 40%. Juba tahaks rääkida “laulupeo efektist”, kuid siiski — igast viiest kaks? Isegi koos kooliealistega ei küüni meie kooride, orkestrite ja rahvatantsurühmade liikmete arv säärase tulemuseni. Ja kas siis ungarlased ei laula ja tantsi? Tundub, et rahvuskeelde tõlgituna on küsimused jätnud võimaluse erinevateks tõlgendusteks ja tõde on lähemal väärtusele iga üheksas-kümnes, vähemalt selline oli tulemus enamikul riikidel. Pilk uuringu kodustele tulemustele paljastab, et Eesti puhul on Eurostat näpuvea teinud ja lihtsalt esinemise tegelemisega ära vahetanud. Eesti kõrval oli sama viga ka mitme teise riigil andmetes. 

Aavo Heinlo, Statistikaameti peaanalüütik 

Põhjalikum ülevaade Eurostati väljaandes „Cultural statistics“(ilmus 14.04.2011). Uudisnoppeid statistika vallast saab lugeda Statistikaameti kvartalikirjadest.