Sel kevadel on elavnenud arutelu selle üle, kas riiklik andmekogumine toimub kõige tõhusamal ja vähem koormaval moel. Kui Kaubandus- ja Tööstuskoda kutsus ettevõtjaid hiljuti üles avaldama arvamust bürokraatia kohta, puudutas suur osa küsimusi just andmekogumise otstarbekust ja mahtu. Kas eesrindlikus digiriigis tuleb tõesti esitada samu andmeid järjest statistikaametile, maksu- ja tolliametile ja veel lugematutele asutustele? Räägitakse küll andmepõhisest otsustamisest, aga kas riigil – või Euroopa Liidul, kuhu Eesti ettevõtjatelt kogutud andmed lõpuks välja jõuavad – on neid andmeid päriselt vaja? Paradoksaalselt on andmete kogujatel ja esitajatel üsna sarnased mured ja eesmärgid: vähendada andmete kogumise koormust.

Tarbijahinnaindeks (edaspidi THI) iseloomustab tarbekaupade ja tasuliste teenuste hinnamuutust. Selles blogipostituses vaatame, mis komponentidest koosneb THI ja kuidas teda kokku pannakse ning kuidas see on seotud rahvusvahelise klassifikaatoriga ECOICOP5 (European Classification of Individual Consumption by Purpose 5).

Eesti sotsiaaluuringu tulemustest selgub, et Eesti inimene on õnnelikum kui lätlane ja leedukas, aga kaugeltki mitte nii õnnelik kui soomlane või rootslane.

Statistikaameti selleaastasel Andmepärli konkursil pälvis parima infograafika tunnustuse Keskkonnaagentuuri pakendijäätmete statistika. Liis Rohtmetsa koostatud infograafika näitab, kui palju ja milliseid pakendijäätmeid on Eestis viimase 20 aasta jooksul tekkinud ja kui palju neist on ringlusesse võetud. Uurisime veidi selle põneva võidutöö tagamaid.

Kui veel uue sajandi alguses olid Eesti inimesed ise peamiselt need, kes usinalt Euroopasse kolisid, siis tänaseks on ka Eestisse elama asunud üha enam kodanikke teistest Euroopa Liidu riikidest. Kes on kahekümne aasta jooksul siia saabunud, kirjutab statistikaameti juhtivanalüütik Kristjan Erik Loik.