Pikaajalisi töötuid on järjest enam
Blogi
Pikaajaliste töötute arv kasvab kiiresti. Olukord ei ole veel nii halb kui 2001. aastal, mil Venemaa kriisi mõju tagajärjel küündis pikaajaliste töötute arv Eestis 40 000ni. Kuid majandusseisak ja sellest haavatud tööturu olukord viitab pigem sellele, et 2010. aastal võib pikka aega töötust kogenud inimeste arv üheksa aasta tagustele näitajatele järele jõuda.
Viimase aasta jooksul on pikaajaliste töötute ehk nende inimeste arv, kes on tööd otsinud 12 kuud või kauem, hüppeliselt suurenenud Eesti linnades (2,4 korda), seda eeskätt Ida-Virumaa linnades ja Tallinnas. Pikaajalise töötuse kasv puudutab kõige valusamalt mehi ja parimas tööeas 25–49-aastaseid inimesi. Kasvamas on ka väga pikaajalise töötusega (töötusperiood 24 kuud ja rohkem) inimeste arv, mida võib ühtlasi pidada ka heitunute kasvulavaks, kes on kaotanud igasugune lootuse tööd leida.
[caption id="attachment_481" align="alignleft" width="430" caption="Pikaajalised töötud, 1997-2009"]
[/caption]
Pikaajalise töötuse põhjuseid on mitmeid. Esikohal on kindlasti vabade töökohtade nappus. Märtsi jooksul lisandus Töötukassasse ligi 3000 vaba töökohta, mida haarati lennult. Samuti pakkus rõõmustavat uudist Sotsiaalministeeriumi 9. aprillil avaldatud pressiteade, kus märgiti, et nädalaga vähenes registreeritud töötute arv üle 600 inimese võrra. Kuid sellest hoolimata püsib tööturuolukord jätkuvalt pingelisena, sest 8. aprilli seisuga oli 94 400 registreeritud töötule vahendada vaid 1805 Eesti-sisest tööpakkumist ehk iga 100 registreeritud töötu kohta oli 1,9 vaba töökohta. Eriti halb oli olukord Valga- ja Raplamaal, kus 100 töötu kohta oli vähem kui üks vaba töökoht. Erilist leevendust ei paku ka Töötukassa vahendatud välismaised töökohad, neid oli 8. aprilli seisuga 540. Näiteks vajavad Kreeka ja Küpros kahepeale kokku üle 200 meelelahutaja (tsirkuseartistid, restoranimuusikud jt) ja meediatöötaja (raadio- ja teleteadustajad) ning Ühendkuningriigid üle 70 vastava eriharidusega meditsiini- ja hooldustöötaja, valdavalt arste. Need head võõrkeelte oskust eeldavad töökohad ei sobi kindlasti pikaajalisele töötule. Ning on põhjust kahelda ka selles, kas külma ja lumerohke talve kannatusi kogenud töötud eestimaalased ennast kriisi põdeva Kreeka meelelahutustööstuses tsirkuseartistidena tõestada suudavad.
Teine pikaajalise töötuse põhjus on töötute haridustase, tööalane ettevalmistus, eesti keele oskus ja isikuomadused. Nende vajakajäämiste ületamiseks ei ole tõenäoliselt tänases kriisiaegses Eestis kiiret imerohtu võimalik leida. Töö leidmise võimalust võivad pakkuda küll loodetavad välisinvesteeringud, mis toovad Eestisse taaskord allhangetel põhinevaid madalapalgalisi lihttööliste kohti, kuid ka need võivad osutuda pelgalt töötuse ajutiseks leevenduseks. Euroopas korraldatud uuringud näitavad, et pikaajalised töötud satuvad nõiaringi. Kui pikaajaliselt töötul õnnestubki majandustõusu ajal tööd leida, siis on see valdavalt ajutine, hooajaline või madalapalgaline töökoht, mis majandustingimuste halvenemisel tõenäoliselt jälle kaob.
Tööturg reageerib majanduse elavnemisele teatud viitajaga. See tähendab, et majandustõusu esimesed ilmingud ei too kaasa olulist vabade töökohtade pakkumist. Esmajärjekorras taastatakse ettevõtetes tavapärane töörežiim — kaotatakse töötajate sundpuhkused, vähendatakse sunnitud osaajatöö osatähtsust ja lahendatakse muid töötajate vaeghõivega seonduvaid probleeme. Alles pärast selliseid ümberkorraldusi hakkavad tööandjad mõtlema uute töökohtade loomisele ning valmidus sõltub omakorda sellest, milliseid meetmeid ja soodustusi on riik rakendanud ettevõtluskeskkonna elavdamiseks. Eeltoodut arvestades, võib pikaajaline töötus kujuneda paljude eestimaalaste jaoks möödapääsmatuks ning kaasa tuua ka tööturult välja langemist ning heitunuks muutumist. Selline kurb kogemus oli Eestis 2001. aastal, kus igasuguse lootuse tööd leida olid kaotanud 22 400 inimest. Heitunud inimeste tööturule tagasitoomine on kauakestev ja kulukas ettevõtmine, sest nad on kaotanud nii oma tööoskused kui harjumuse tööl käia. Lisaks sellele on paljudel neist sõltuvusharjumusi ja depressiivsust, mida saab leevendada vaid meditsiini- ja rehabilitatsioonialase sekkumisega.
Mai Luuk, Statistikaameti analüütik
[/caption]
Pikaajalise töötuse põhjuseid on mitmeid. Esikohal on kindlasti vabade töökohtade nappus. Märtsi jooksul lisandus Töötukassasse ligi 3000 vaba töökohta, mida haarati lennult. Samuti pakkus rõõmustavat uudist Sotsiaalministeeriumi 9. aprillil avaldatud pressiteade, kus märgiti, et nädalaga vähenes registreeritud töötute arv üle 600 inimese võrra. Kuid sellest hoolimata püsib tööturuolukord jätkuvalt pingelisena, sest 8. aprilli seisuga oli 94 400 registreeritud töötule vahendada vaid 1805 Eesti-sisest tööpakkumist ehk iga 100 registreeritud töötu kohta oli 1,9 vaba töökohta. Eriti halb oli olukord Valga- ja Raplamaal, kus 100 töötu kohta oli vähem kui üks vaba töökoht. Erilist leevendust ei paku ka Töötukassa vahendatud välismaised töökohad, neid oli 8. aprilli seisuga 540. Näiteks vajavad Kreeka ja Küpros kahepeale kokku üle 200 meelelahutaja (tsirkuseartistid, restoranimuusikud jt) ja meediatöötaja (raadio- ja teleteadustajad) ning Ühendkuningriigid üle 70 vastava eriharidusega meditsiini- ja hooldustöötaja, valdavalt arste. Need head võõrkeelte oskust eeldavad töökohad ei sobi kindlasti pikaajalisele töötule. Ning on põhjust kahelda ka selles, kas külma ja lumerohke talve kannatusi kogenud töötud eestimaalased ennast kriisi põdeva Kreeka meelelahutustööstuses tsirkuseartistidena tõestada suudavad.
Teine pikaajalise töötuse põhjus on töötute haridustase, tööalane ettevalmistus, eesti keele oskus ja isikuomadused. Nende vajakajäämiste ületamiseks ei ole tõenäoliselt tänases kriisiaegses Eestis kiiret imerohtu võimalik leida. Töö leidmise võimalust võivad pakkuda küll loodetavad välisinvesteeringud, mis toovad Eestisse taaskord allhangetel põhinevaid madalapalgalisi lihttööliste kohti, kuid ka need võivad osutuda pelgalt töötuse ajutiseks leevenduseks. Euroopas korraldatud uuringud näitavad, et pikaajalised töötud satuvad nõiaringi. Kui pikaajaliselt töötul õnnestubki majandustõusu ajal tööd leida, siis on see valdavalt ajutine, hooajaline või madalapalgaline töökoht, mis majandustingimuste halvenemisel tõenäoliselt jälle kaob.
Tööturg reageerib majanduse elavnemisele teatud viitajaga. See tähendab, et majandustõusu esimesed ilmingud ei too kaasa olulist vabade töökohtade pakkumist. Esmajärjekorras taastatakse ettevõtetes tavapärane töörežiim — kaotatakse töötajate sundpuhkused, vähendatakse sunnitud osaajatöö osatähtsust ja lahendatakse muid töötajate vaeghõivega seonduvaid probleeme. Alles pärast selliseid ümberkorraldusi hakkavad tööandjad mõtlema uute töökohtade loomisele ning valmidus sõltub omakorda sellest, milliseid meetmeid ja soodustusi on riik rakendanud ettevõtluskeskkonna elavdamiseks. Eeltoodut arvestades, võib pikaajaline töötus kujuneda paljude eestimaalaste jaoks möödapääsmatuks ning kaasa tuua ka tööturult välja langemist ning heitunuks muutumist. Selline kurb kogemus oli Eestis 2001. aastal, kus igasuguse lootuse tööd leida olid kaotanud 22 400 inimest. Heitunud inimeste tööturule tagasitoomine on kauakestev ja kulukas ettevõtmine, sest nad on kaotanud nii oma tööoskused kui harjumuse tööl käia. Lisaks sellele on paljudel neist sõltuvusharjumusi ja depressiivsust, mida saab leevendada vaid meditsiini- ja rehabilitatsioonialase sekkumisega.
Mai Luuk, Statistikaameti analüütik
Kas leidsid, mida otsisid?