Peadirektor Urmet Lee: statistikaametist peab saama kiirendi ja vahendaja
Statistikaameti peadirektor, veidi üle kuu aja ametis olnud Urmet Lee soovib, et statistikaametist kujuneks platvorm, mille andmemajanduse peale tekivad Eestis uued ettevõtted ja kogutakse selge ja vajalik info avaliku sektori probleemide lahendamiseks.
Millised on sinu esimesed muljed peadirektorina?
Muljed on head, isegi väga head. Kõik on vastanud ka enam-vähem ootustele. Muidugi on hulk väljakutseid ja proovikivisid ning mõni neist on ka valdkonnas, mida ma ei osanud oodata.
Mis sind on kõige rohkem selle kuu jooksul üllatanud?
Mind üllatas väga positiivselt, et meil on palju võimsust ja suutlikkust ideid genereerida, aga eks see, kui palju suudame neist ideedest päriselt ära teha, on omaette teema.
Urmet Lee sõnul on statistikas keskne tõenäosuse kontseptsioon, mis võiks olla ühiskonnas veelgi laiemalt teadvustatud.Mis takistab ideid realiseerimast?
Paraku pole võimalik kõigega tegeleda, mistõttu ei jõua kõik ideed oluliste tegevuste nimekirja algusesse. Siin tuleb teha raskeid otsuseid ja valida 150-st ideest alustuseks välja kümme ning seejuures tekitada ka inimestes tunnetus, et panustades hakkab ka midagi juhtuma ja muutuma. Selleks, et leida üks tera, tuleb lauale panna hulk teri.
Mis on esimesed tähtsad teemad, milleks uuele peadirektorile pole erilist sisseelamise aega antud?
Hetkel on selgelt fookuses aasta lõpus algav rahva ja eluruumide loendus, mille korraldamises on väga palju detaile. Teine oluline teema on andmehaldus. Meil on vaja lõplikult otsustajatele ja rahastajatele selgeks teha, miks on seda riigis kindlasti vaja ja miks seda pole võimalik Eesti riigis viie inimesega ära teha.
Oled varem löönud mitu aastat kaasa statistikanõukogu töös. Milliseid andmeid vajab sinu hinnangul Eesti ühiskond praegu kõige rohkem ja mis näitajaid muutuvad tulevikus järjest olulisemaks?
Kuigi inimesed on COVID-i kriisist väsinud, siis paljud ilmselt endiselt jälgivad, kui palju on uusi nakatumisi ja mis on uued kordajad. Ka majanduses toimuv on praegu erakordne. Samuti on rahvastiku andmed taaskord olulisemad kui tavaliselt. Sellele on kaasa aidanud üldine poliitiline keskkond – see, mis toimub rännete ja pagulastega.
Tulevikus ei pääse me kuidagi keskkonnaandmetest. Mulle tundub, et praegu pole keskkonnaandmed veel laiatarbekasutusse jõudnud, kui ehk metsaandmed välja arvata. Kui majanduskasvu, tarbijahinna ja keskmise palga kohta võib küsida inimestelt tänavalt ja üks kümnest neid ikkagi jälgib, siis jäätmekvoote teab heal juhul ehk üks 50-st. Andmed jõuavad massidesse siis, kui need inimest puudutavad. Õhutemperatuuri vaatab inimene iga päev – peab tekkima isiklik suhe andmestikuga, siis see saab omaks. Kuidas ta aga seda kasutab, sõltub tema andmekirjaoskuseset.
Kui heaks sa hindad Eesti inimeste andmekirjaoskust?
Sellega on ilmselt nii ja naa. Kui vaadata kõikvõimalikke haridusnäitajaid, millega meie õpilased ja ka täiskasvanud on täiesti maailma tasemel, võiks arvata, et eeldused on väga head. Samas tekib kohati küsimus, mis sellest siis saanud on, kuna praktiliselt väljendub andmekirjaoskus ka inimeste finantskäitumises – kuidas ja mis otsuseid nad teevad – ning seal esineb hulk probleeme.
Statistikas on keskne tõenäosuse kontseptsioon – see võiks olla kindlasti veelgi laiemalt teadvustatud ja käitumise planeerimisel arvesse võetud. Ka COVID-i kriis on näidanud, et statistilist kirjaoskust kasutades saaks oma käitumise riskiprofiili mõistlikumalt kujundada ja vähem emotsionaalselt suhtuda piirangutesse. Selle asemel saab vaadata, kuidas muuta minimaalseks riski nii nakatuda, haiglasse sattuda kui ka lõpuks elu lõpetada.
Statistikaamet toodab usaldusväärset statistkat selleks, et poliitikakujundajad võiksid seda kasutada kui tõhusat tööriista Eesti arengut puudutavate otsuste tegemiseks. Kas riigivalitsejad kasutavad statistikat piisavalt?
Meie ülesanne on muuta andmed kättesaadavaks ja seda me ka teeme. Ka otsustajate andmekirjaoskus on erinev, aga ma usun, et keegi ei jäta andmeid teadlikult kasutamata.
Eesti avalikku debatti vaadates on umbes sadakond inimest, kes avalikkuse ees arvamust avaldavad ja argumenteerivad ning suudavad seejuures erinevate andmestike andmed kokku panna ning teha nende põhjal järeldusi ja prognoose. Pole väga viga, aga võiks parem olla.
Statistikaameti eelmine juht Mart Mägi seadis eesmärgi, et aastaks 2022 on statistikaamet Euroopa efektiivseim ja ütles ka otse välja, et järgmise juhi siht võiks olla saada maailma efektiivseimaks. Kuivõrd see klapib sinu ambitsiooniga ja kui tõenäoliseks sa seda plaani hindad?
Sellel ambitsioonil ei ole häda midagi. Ma arvan, et kaheksast klassikalisest statistika tootmise etapist mõnes me juba olemegi maailmas kõige efektiivsemad, aga teises kohas on meil jällegi kõvasti arenguruumi.
Minu arvates pole tiitlite saavutamine kõige tähtsam, aga organisatsiooni kultuuris peaks valitsema kogu aeg mõtteviis ja küsimus, kuidas ma saan oma tänast tööd teha tõhusamalt.
Statistikaameti üks oluline suund on muuta ettevõtjate jaoks andmete kogumine lihtsamaks ja kasulikumaks ning vähendada andmeesitajate koormust. Kuidas plaanib amet selle tegevusega jätka?
Järgmine nähtav vahefiniš on see, et need mõtted, mis on kirjas Aruandlus 3.0 kontseptsioonis, tuleb päriselt ellu viia ehk luua automaatselt töötavad andmevahetused.
Ikka on aeg-ajalt kuulda kurtmist, et riiklik statistika on aeglane ja tuleb viitega, samas on vaja tagada ka andmete kvaliteet ja usaldusväärsus, mis ju võtabki aega. Kuidas seda vastuolulist olukorda lahendada?
Selle küsimuse lahendamisel tuleb panna kokku kõik meie statistika valdkonna helgemad pead. Vähemalt hetkel pole seda võimalik toore jõuga teha ja mõned loomulikud piirid on statistika kiiremal tootmisel ka ees. Me oleme osa Euroopa statistikasüsteemist, kust tulevad oma nõuded. Meie nutikus peab olema selles, kuidas neid nõudeid täita, ilma vinti üle keeramata.
Statistikaamet on viimastel aastatel loonud mitu kasulikku kliendirakendust, nagu Tõetamme, juhtimislauad, väliskaubandusrakenduse, palgarakenduse. Miks on selliseid visuaalseid andmerakendusi inimestele vaja ja kui palju oled ise neid kasutanud?
Need on kindlasti head andmete kasutamise propageerimiseks. Ma olen aktiivselt näidanud Tõetamme oma rahvusvahelises suhtluses ja leian, et see on äge graafiline lahendus riiklike plaanide süsteemist, mis meie riigis on tehtud. Tõetamme olemuslik mõte on illustreerida poliitikate selget seotust tulevaste eesmärkidega. Aruandluse visualiseerimise viisina on see hästi läbi mõeldud ja hea loogikaga. Minu jaoks töötavad poliitika tegemise ja andme maailmad käsikäes, aga need ei ole teineteisega jäigalt seotud.
Selle aastaga lõpeb statistikaameti üks strateegiaperiood. Millisena sa näed järgmist ameti strateegiat aastateks 2022–2027?
Kuu aega pärast ametisse astumist võin öelda vaid üht – uus strateegia saab olema palju lühem.
Minu jaoks on strateegia lugu sellest, mida me teeme ja mida me kindlasti ei tee, seejuures tuleb arvestada ka seda, milleks me võimelised oleme. Hea on, kui töötajad ka päriselt teavad, mis on strateegias kirjas, seetõttu tuleb see teha hoomatav.
Andmekaitse ja andmete vahel on pikalt hõõgunud vastuolu. Ühelt poolt on meil üha rohkem andmeid kasutada nagu ka metoodikaid ja tehnilisi lahendusi neid analüüsida, teisalt on andmed üha rünnatavamad ning nende kaitsmiseks luuakse uusi võimalusi. Kuidas leida sellele vastuolule rahuldavat lahendust?
Meie jaoks muudab selle vastuolu veelgi keerulisemaks, et meil on väga head andmed – parimad andmed Eesti riigis paljudes valdkondades. Ühiskonnana me aga ei saa neist andmetest kogu potentsiaali kätte, sest põhiõigusega on andmed iga inimese enda omad.
Meie kui nende andmete väärindajad püüame leida lahendusi, mis võimaldaksid selle rahvusliku rikkuse allika ikkagi maksimaalselt ära kasutada ja anda neile andmetele lisaväärtust nii, et meile teadaolevad riskid on maksimaalselt maandatud.
Teemad nagu andmekaitse, andmeturvalisus ja konfidentsiaalsus peavad järgmise viie aasta jooksul saama uuesti läbi mõtestatud.
Millistest andmetest sa unistad?
Ma pigem unistan andmete kasutamise suurepärasest korraldusest, et saaksime digitaalselt hästi paljudest kohtadest, nii avalikust kui ka erasektorist kvaliteetseid andmeid. Oluline on, et meile usaldatakse neid andmeid heameele ja rahuliku südamega. Unistan, et meil on loodud võimalus tekitada turvaline „liivakast“, kus andmeteadlased saavad andmestikega töötada ja luua uut lisaväärtust.
Statistikaamet kui andmetöötlemise platvorm võiks olla märkimisväärse mõjuga ja see paistaks välja ka SKP-s, näiteks nõnda, et aidates kaasa meie andmemajanduse arengule, tekivad uued edukad ettevõtted ja ka värsked ideed avaliku sektori probleemide lahendamiseks. Meie oleme kiirendi ja vahendaja – koht, kus saab andmetega teha Eestis kõige ägedamaid asju.