Puhas vesi: kas õigus või kohustus?

Vesi on inimõigus, mille kättesaadavus ei ole paljudes maailma piirkondades iseenesestmõistetav. Milline on olukord Eestis? Siin veepuudust ei ole, pigem on tähelepanuväärsed veekasutus ja -kvaliteet. Põhjavesi on järjest paremini kättesaadav ning üha enam saab joogivett puhastatud pinnaveest. Vee väärtustamine väljendub seega pigem selle säästlikus kasutamises ja keskkonnas leiduva vee puhtuse ning kvaliteedi kaitsmises.

Eestis kulub palju vett energiatootmisele…

Eestis on suhteliselt suured veevarud, aga ka üsna suur veekasutus. Veevarude kasutusintensiivsuse indeksi alusel oleme Euroopa Liidus (EL-is) 11. kohal [1]. Veevõtu osas ühe elaniku kohta eristub Eesti oma suure veevõtuga – oleme EL-is viimaste võrdlusandmete alusel teisel kohal (750 m³/elaniku kohta), jäädes maha vaid Kreekast (950 m³/elaniku kohta)[2]

Suur veevõtt ja -kasutus tuleneb põhiliselt sellest, et vesi on Eestis oluline energiatootmisel jahutusveena (88% veekasutusest). Nii sõltubki veevõtu ja -kasutuse trend energiatootmise trendist. Pärast 2019. aastat, mil põlevkivil põhineva energiatootmise vähenemine tõi kaasa kogu veekasutuses rekordilise ligi 40%-lise kahanemise (kogu veekasutus oli siis 833 miljonit m³), oleme nüüd jõudmas lähemale viie aasta tagusele kõrgtasemele (1435 miljonit m³ 2018. aastal ja 1044 miljonit m³ 2022. aasta). Kuigi tööstuse veekasutus on palju väiksem, on see viie aasta taguse ajaga võrreldes kahekordistunud (29 miljonilt m³ 2018. aastal 57 miljonile m³ 2022. aastal)[3].

...aga Eesti inimene on pigem säästlik veekasutaja

Ühisveevärgist pärineva veetarbimise osas ühe elaniku kohta on Eesti Euroopa riikide hulgas üks säästlikumaid. EL-i liikmesriikides on suured erinevused üldtarbimiseks mõeldud veekasutuses. Ühisveevärgi kaudu kasutati 2021. aastal suurimaid vee koguseid elaniku kohta Iirimaal (200 m³), Kreekas (160 m³), Itaalias (154 m³) ja Norras (135 m³). Seevastu säästlike veekasutajatena paistsid silma inimesed Maltal (27 m³) ja Baltimaades (Eestis 47 m³, Lätis 48 m³, Leedus 49 m³)[4].

Paljud pinnaveekogud on kesises seisus

Eestis on palju veevarusid ja olmevaldkonnas oleme pigem säästlikud veekasutajad, kuid seisundihinnangute alusel on Eesti pinnaveekogudest ligi pool kesises või veelgi kehvemas klassis.[5] Seisundihinnangud on liikunud pigem halvenemise suunas: vähemalt heas koondseisus olevate pinnaveekogumite osatähtsus vähenes aastatel 2013–2022 60%-lt 51%-le. Peamisteks kesise või halvema seisundi põhjusteks on eutrofeerumine ehk toitainetega rikastumine, paisud ning ohtlike ainete nagu elavhõbeda ja kaadmiumi sisaldus kalades[6].

Reovee jõudmine pinna- ja põhjavette rikub samuti nende kvaliteedi. Tänu uute reoveepuhastite ja kanalisatsioonivõrkude rajamisele on kanaliseerimata alade mõju põhjaveele viimase kümmekonna aasta vältel siiski vähenenud. Üldiselt on areng selle poole, et suurem osa tekkinud reoveest puhastatakse vähemalt sekundaarse puhastuse[7]tasemel. Eestis on 82% elanike majapidamised ühendatud teisese reoveepuhastusega. Selle näitaja alusel oleme EL-i keskmisel tasemel (81%), tipus on Taani, Austria ja Holland (97%). Skaala teises otsas on Malta, mis jääb kõikidest EL-i riikidest suurelt maha: seal on sekundaarse reoveepuhastusega liitunud majapidamiste osakaal vaid 7%.

Eestis kasutab samuti osa elanikkonnast reovee kohtkäitluse lahendusi, millest enim levinud on reovee kogumismahutid. Ebapiisav ja puudulik kanaliseerimine ning saastunud põhjavesi võib mõjutada neid inimesi, kes kohalikust põhjaveest sõltuvad. Eestis on ligi 3% majapidamisi, kus ei ole veeklosetti, dušši ega vanni. Selle näitaja osas oleme EL-i riikide viie kehvema hulgas koos teiste Balti riikide, Rumeenia ning Bulgaariaga.[8]

Osakaaluna SKP-st on keskkonnakaitse kulutuste tase veekaitse valdkonnas viimase kuue aasta võrdluses vähenenud

Veeökosüsteemide kaitse ja põhjavee puhtuse tagamiseks on nii riigi kui ka ettevõtete kulutused vee kaitsesse olulised ning vältimatud. Absoluutväärtustes näitab kulutuste tase veekaitse valdkonnas (hõlmab pinnase, põhja- ja pinnavee kaitset ning reoveekäitlust) võrreldes varasemate aastatega kerget tõusutrendi (193 miljonilt eurolt 2014. aastal 197 miljonile eurole 2021. aastal). Aastal 2018 ulatus kulutuste tase viimaste aastate maksimumi, 260 miljoni euroni.

Eesti enda kulutused veekaitse valdkonnas ulatusid 2021. aastal pea 168 miljoni euroni, EL-i toetuste abil tehtud investeeringud ja kulutused lisasid sellele ligi 30 miljonit eurot.

Osakaaluna SKP-st on kulutuste tase veekaitse valdkonnas aga viimase kuue aasta võrdluses vähenenud. Aastal 2014 oli selle osakaal SKP-st 1%, viimastel aastatel on see langenud 0,6%-le. Palju investeeringuid reoveepuhastite renoveerimisele ja kulud jääkreostuse likvideerimisele on aga juba varasematel aastatel tehtud.