Otsingu tulemused

1959. aasta jaanuaris toimunud Eesti viiendal rahvaloendusel saadi rahvaarvuks 1 196 791, mida oli rohkem kui kunagi varem. Esimene sõjajärgne rahvaloendus leidis Eestis aset 14 aastat pärast sõja lõppu. 1959. aasta 15. jaanuaril toimunud rahvaloenduse küsimustik oli vabariigiaegsetest rahvaloendustest (1922 ja 1934) napim - kokku oli loenduslehel inimese kohta 15 küsimust. Küsiti: sugu, vanust, alalise elukoha aadressi, sealt äraoleku aega, perekonnaseisu, suhet perekonnapeaga, rahvust, kodakondsust, emakeelt, haridust, õppeasutuse tüüpi, kus õpib, elatusallikat, töökohta, tegevusala selles

1959. aasta jaanuaris toimunud Eesti viiendal rahvaloendusel saadi rahvaarvuks 1 196 791, mida oli rohkem kui kunagi varem. Esimene sõjajärgne rahvaloendus leidis Eestis aset 14 aastat pärast sõja lõppu. 1959. aasta 15. jaanuaril toimunud rahvaloenduse küsimustik oli vabariigiaegsetest rahvaloendustest (1922 ja 1934) napim - kokku oli loenduslehel inimese kohta 15 küsimust. Küsiti: sugu, vanust, alalise elukoha aadressi, sealt äraoleku aega, perekonnaseisu, suhet perekonnapeaga, rahvust, kodakondsust, emakeelt, haridust, õppeasutuse tüüpi, kus õpib, elatusallikat, töökohta, tegevusala selles

Statistikaameti rahvastiku valdkonna juhtivanalüütik Mihkel Servinski võtab kokku peagi lõppeva statistika-aasta Eestis. Mis oli hästi? Milliste kitsaskohtadega tuleks tegelda?

Täpsustatud andmetel elas 2017. aasta 1. jaanuaril Eestis 1 315 635 inimest, mida on 309 inimest vähem kui aasta varem samal ajal, teatab Statistikaamet. Rahvaarv vähenes loomuliku iibe tõttu 1339 inimese võrra, kuid suurenes positiivse rändesaldo tõttu 1030 inimese võrra.

Kevadel toimus esmakordselt küsimuste maraton Küsimus24, mille raames esitati Statistikaametile pea 1400 küsimust. Käimasoleva teadmistekuu ajal on hea aeg põnevate küsimuste ja vastustega taas tutvuda!

Uus veebilaiendus StatsFacts juhatab sind otseteed pidi usaldusväärsete faktide juurde, ilma et sul oleks vaja vajalike andmete jahtimiseks veebis oma aega kulutada.

Sel kevadel on elavnenud arutelu selle üle, kas riiklik andmekogumine toimub kõige tõhusamal ja vähem koormaval moel. Kui Kaubandus- ja Tööstuskoda kutsus ettevõtjaid hiljuti üles avaldama arvamust bürokraatia kohta, puudutas suur osa küsimusi just andmekogumise otstarbekust ja mahtu. Kas eesrindlikus digiriigis tuleb tõesti esitada samu andmeid järjest statistikaametile, maksu- ja tolliametile ja veel lugematutele asutustele? Räägitakse küll andmepõhisest otsustamisest, aga kas riigil – või Euroopa Liidul, kuhu Eesti ettevõtjatelt kogutud andmed lõpuks välja jõuavad – on neid andmeid päriselt vaja? Paradoksaalselt on andmete kogujatel ja esitajatel üsna sarnased mured ja eesmärgid: vähendada andmete kogumise koormust.

Iga eestlane tekitab ühes aastas keskmiselt 390 kilo olmejäätmeid. Kiiduväärt on, et paljude teiste Euroopa riikide elanikega võrreldes oleme küll suhteliselt kasinad prügitekitajad, ent olmejäätmete tekkivad kogused suurenevad Eestis siiski iga aastaga.