Rahva ja eluruumide loenduse alguseni on jäänud

Kas tööea mõiste on ajale jalgu jäänud?

Blogi
Postitatud 12. jaanuar 2021 16:02 , Juhtivanalüütik Mihkel Servinski ja analüütik Koit Meres

Erinevas vanuses inimeste aktiivsus tööturul on Eesti taasiseseisvumise perioodil oluliselt muutunud. Sellega seoses on pidamata arutelu tööea mõiste üle, mis mõjutab oluliselt hinnanguid tööturu olukorrale tulevikus.

Maailm meie ümber on pidevas muutumises. Ometi on meie ümber aspekte, mille muutumist me ei märka ja üheks selliseks on mõiste tööiga, millel puudub ühene, igas maailma paigas kehtiv definitsioon. Eestis mõistetakse tööealiste all kõige sagedamini 15–64-aastaste vanuserühma. Sageli vaadatakse tööealistena ka vanusrühma alates 16-aastastest kuni pensionieani. Eesti tööjõu-uuring käsitleb tööealistena aga 15–74-aastaseid.

Tööea määramise aluseks võib võtta ka tööjõus osalemise määra vanusrühmas. Tööjõuks loeme inimesi, kes on tööga hõivatud või töötud. Töötu ei ole seejuures lihtsalt inimene, kes tööl ei käi, vaid inimene, kes ei käi tööl, kuid otsib aktiivselt tööd ja on võimeline selle leidmisel tööle asuma.

Vaatame võrdluse tekitamiseks ja ühiskonnas toimunud muutuse tajumiseks tööjõus osalemise määra kolmel erineval ajahetkel: 1989. aastal, mil kehtis lagunemise märke näitav sotsialistlik majandussüsteem, 1997. aastal, mil oli lõppenud sisuline üleminek kapitalistlikule majandussüsteemile ning praegust ajahetke peegeldaval 2019. aastal.

Tööjõus osalemise määr Eestis (%), 1989, 1997, 2019

Võrdluse põhjal näeme, et 15–19-aastaste vanuserühmas on tööjõus osalemise määr kolme vaatluse all oleva aasta võrdluses oluliselt langenud. Ilmselt on selle peamiseks põhjuseks õpinguteks kuluva aja pikenemine. Seega võiks tänapäeval olla põhjendatud selle vanuserühma tööealiste seast välja arvamine. 

Kõigis vanuserühmades, mis jäävad 20–54-aastaste vahemikku, oli tööjõus osalemise määr enne taasiseseisvumist kõrgem kui aastatel 1997 ja 2019. Erinevust ei saa lugeda küll suureks, ent see on siiski olemas. Samas pole kahtlust, et sellesse vahemikku jäävad vanuserühmad kuuluvad tööealiste hulka.

Statistilises mõttes saab 1997. ja 2019. aasta võrdluses rääkida 20–54-aastaste vanuserühma tööjõus osalemise määra stabiilsusest. Lähemalt väärivad uurimist 30–34-aastaste ja 35–39-aastaste vanuserühmad, kus tööjõus osalemise määr on järjest langenud. Selle üheks põhjuseks võib olla naiste varasemast kõrgem keskmine vanus laste saamisel.

Alates 50–54-aastaste vanuserühmast oli tööjõus osalemise määr kõikides vanuserühmades 2019. aastal kõrgem kui 1997. aastal. Üheks põhjuseks on seejuures kindlasti pensioniea tõus, mis olenevalt vaatenurgast motiveerib või sunnib inimesi kauem tööturul kaasa lööma.

Huvitav on vaadata ka 55-aastaste ja vanemate tööjõus osalemise määra muutust. Kui 55–59 ja 60–64-aastaste tööjõus osalemise määr oli 2019. aastal võrreldes 1989. aastaga selgelt suurenenud, siis 65–69-aastaste puhul oli olukord vastupidine. Küsimus on, mis motiveeris seda vanuserühma praeguse ajaga võrreldes 1989. aastal tööturul aktiivsem olema. Tänases probleemses tööturusituatsioonis võib tegemist olla olulise küsimusega.

Millist tööiga prognoose tehes kasutada?

Tulles tagasi tööea defineerimise juurde ja võttes aluseks eelneva võrdluse, siis on olukord lihtne: tuleb kokku leppida, kui suur peab olema tööjõus osalemise määr vanusrühmas, et seda oleks mõistlik nimetada tööealiseks. Autorite arvates võiks vanusrühma nimetada tööealiseks siis, kui vähemalt pooled liikmetest osalevad aktiivselt tööturul. Koos tingimusega, et tööiga ei saa olla katkendlik. See tähendab, et kui näiteks kahest saja-aastasest üks töötab, siis pole seda vanusrühma põhjust pidada tööealiseks, kui eelmine sellise aktiivsusega vanusrühm on 60–64-aastased.

Eraldi küsimus on, mida muudab tööea definitsioonis vanusepiiride korrigeerimine. Nii kaua, kui me seda otsuste vastuvõtmisel ei kasuta, ei muutu mitte midagi. Mõiste muutmise üle tasub aga arutada just seetõttu, et seda kasutatakse analüüside ja järelduste tegemisel ning sisuliselt vale mõiste kasutamine viib vigaste järeldusteni.

Vaatame näiteks ülalpeetavate määra, mida mõõdetakse mittetööealiste arvuga saja tööealise kohta. Võrreldes ülalpeetavate määra muutust Eestis olukorras, kus loeme tööealisteks 15–64-aastaseid ja olukorras, kus arvestame tööealisteks 20–74-aastaseid, on tulemused märkimisväärselt erinevad. Esimesel juhul on täna saja tööealise kohta 60 mittetööealist ja statistikaameti rahvastikuprognoosi põhistsenaariumi kohaselt tõuseb ülalpeetavate määr 2060. aastaks Eestis üle 80%. Teisel juhul tõuseb ülalpeetavate määr selle ajaga aga veidi üle 60%.

Arusaadavalt vajab tööturu olukorra hindamine põhjalikumat analüüsi kui tööealise rahvastiku mõiste seda võimaldab. Olenemata sellest võime öelda, et kui täna saame hakkama, siis saame ka neljakümne aasta pärast. Uskudes rahvastikuprognoosi keskmise eluea tõusu kohta ligikaudu kümme aastat, on täiesti reaalne, et pikeneb ka tööl käimise iga. Pikenev eluiga ei tulene kauem haigevoodis olemisest, vaid ikka kauem terve olemisest.