Kuidas on muutunud minu elukoha rahvastik? Analüüs ja kaart rahvastiku sündmustest kahe rahvaloenduse vahel

Rahvaloenduste ajaloo vältel elas kõige rohkem inimesi Eestis aastal 1989, mil loendati kokku 1 565 662 elanikku. Viimase loenduse (2021) andmetel tõusis Eesti rahvaarv 2011. aastaga võrreldes 2,9%, kuid on selge, et muutused on sügavamad, kui lihtsalt lisandunud 37 000 inimest. Kahel viimasel rahvaloendusel osales kokku enam kui 1,5 miljonit inimest, neist 1,1 miljonit osalesid mõlemal loendusel. Statistikaameti kaardirakendus annab ülevaate, millised rahvastikuprotsessid vahepealsel kümnel aastal aset leidsid ja vastab küsimusele, kuhu on läinud need, kes kümme aastat tagasi veel tänaval vastu jalutasid ning kui paljud on tulnud nende asemele.

Kaardiloo taust

Kaardil kuvatavad andmed erinevad mõnevõrra statistikaameti ametlikest rahvaloenduse andmetest. Kümnendi eest toimunud rahvaloendusel jättis osalemata hinnanguliselt 30 000 inimest ehk veidi üle 2% toonasest elanikkonnast. Nüüd kümme aastat hiljem osales neist ligi 20 000 seekordsel rahvaloendusel, mis esmakordselt toimus registripõhiselt. Andmete töötlusel ja analüüsimisel on võimaluse piires statistikasse lisatud ka need inimesed, sest andmeid on nende kohta juurde tulnud. Arvud on ümardatud, kuivõrd alati ei ole kõigi enam kui miljoni inimese kohta teada, kus nad elasid toona ja kus nüüd. Kaart ja analüüs on kohalike omavalistuste tasemel. Kasutusel on 2021. aasta haldusjaotus ning 2011. aasta elukohad on teisendatud selle järgi. Kaardil saab valida erinevate muutujate vahel, mida järgnevalt tutvustame.

Rahvaarvu muutus

Üldise trendina saab esile tuua, et rahvastiku arvult on kõige kiiremini arenev piirkond Eestis Harjumaa, iseäranis paistavad aga silma Tallinna ümbruse vallad. Tallinnaga piirnevad omavalitsused (Viimsi, Jõelähtme, Rae, Kiili, Saku, Saue, Harku) on kamba peale juurde saanud ligi 17 300 inimest ja kokku elab neis valdades pea 110 000 inimest, olles kokku suuremad kui näiteks Tartu linn või veerand Tallinnast. Sama muster esineb ka Tartu ümbruses, kus Kambja ja Luunja valdades on rahvaarv kasvanud veerandi võrra, Kastre ja Tartu valdades üle 10% võrra. Tõsi, erinev on see, et kui Tallinna enda rahvaarv on samuti kasvanud ligi 10%, siis Tartu linna rahvaarv on kümne aasta jooksul langenud 4% võrra.

Eestis on kokku 79 omavalitsust: 56 omavalitsuses elas 2011. aastal rohkem inimesi, 23 aga vähem inimesi kui praegu. Rahvaarvu kasvatanud omavalitsustes elab 51% Eesti elanikest, veel kümme aastat tagasi elas neis 47% Eesti elanikest.

Võrreldes perioodiga 2000–2011 on muutused olnud tagasihoidlikumad. Toona kasvas rahvaarv 17 omavalitsuses ning lausa kolmes vallas (Harku, Kiili ja Viimsi) rahvaarv enam kui kahekordistus. Ühest küljest oli toonane võrdlusbaas madalam, kuid ka absoluutarvudes on kasv olnud viimasel perioodil aeglasem, mis viitab valglinnastumise pidurdumisele. Viimase kahe loenduse vahel kasvas rahvaarv absoluutarvudes enim Tallinnas ja suhtarvult Ruhnu vallas (+62%), millele järgnes Rae vald (+46%). Rahvaarv vähenes kõige rohkem Lüganuse vallas (-16%), Mustvee vallas (-15%) ja Sillamäel (-14%). Absoluutarvudes vähenes enim Narva, Kohtla-Järve ja Tartu rahvastik. Positiivse külje pealt võib aga esile tuua, et pea kõigis vähenenud rahvastikuga omavalitsustes oli kahanemine märgatavalt tagasihoidlikum kui perioodil 2000–2011, mil 15 omavalitsust kaotas enam kui 20% oma rahvastikust.

Sünnid ja surmad

Loomuliku iibe juures on vaatluse all kaks arvu:

• Osakaal 2011. aasta rahvastikust, kes olid 2021. aastaks surnud.
• Osakaal 2021. aasta rahvastikust, kes on sündinud peale 2011. aastat.

Perioodil 2012–2021 suri hinnanguliselt 11,5% 2011. aastal Eestis elanud inimestest ehk 11,5% toonasest elanikkonnast. Paratamatult ei jagune need surmad võrdselt mööda riiki laiali, vaid vastupidi, surmastatistikas laiutavad üsna laiad käärid. Osakaalu poolest kõige rohkem on lahkunud Eesti kagunurgas asuva Setomaa valla elanikke – lausa 20% 2011. aasta elanikkonnast. Järgnevad Lüganuse (18%) ja Mustvee (18%) vallad. Keskmised vanused neis valdades on vastavalt 46, 48 ja 48 aastat. Võrdluseks, et vabariigi keskmine on 42 eluaastat. Eesti koondnäitajast (11,5%) vähem on siit ilmast lahkunud 21 omavalitsuse elanikke. Nende hulka kuuluvad Tallinn, Tartu ja nende lähiümbrus, lisaks paar kaugemat valda (Rakvere ja Tori vald), kuid ka need vallad on maakonnakeskuste ümber ja seetõttu ahvatlevaks sihtkohaks noortele (peredele). 2011. aasta elanikest on kõige vähem surnud Rae valla inimesi – 5,2%. Lähedal on ka Kiili ning Harku vallad (vastavalt 5,4% ja 5,6%), mille elanike keskmised vanused on vastavalt 33, 35 ja 37 aastat.

Peale eelmist loendust on suhtarvult kõige rohkem lapsi sündinud Rae (18% rahvastikust on sündinud pärast eelmist loendust), Kambja (16%) ja Luunja valda (16%) ehk neisse valdadesse, mille nimesid oleme harjunud lugema ajaleheartiklitest, kus räägitakse lasteaiakohtade nappusest. Edetabel jätkub mööda Tallinna ja Tartu ümbruse valdu. Tabeli teises otsas on Loksa, Narva-Jõesuu ja Mustvee, kus on vastavalt 5, 6 ja 7% elanikkonnast sündinud peale eelmist loendust. Rahvastiku keskmine kasv  sündide arvelt oli 10%: ühtekokku elas 2021. aasta viimasel päeval Eestis 135 190 perioodil 2011–2021 sündinud last.

Ränne

Ränne jaguneb siserändeks ja välisrändeks ehk jagunemine toimub piki Eesti riigi piiri. Statistikaameti kaardil loetakse siserändeks ühest kohalikust omavalitsusest (2021. aastal kehtinud haldusjaotuse järgi) teise kolimist. Siserändes on aktiivsemad vallad juba eelnevalt paljukirjeldatud Tallinna ja Tartu ümbruse piirkonnad, kus rahvastiku koosseis on muutunud kõige enam. Selgub, et tegu pole mitte ainult atraktiivsete sisserände, vaid ka väljarände piirkondadega. Kolmandik Luunja, 29% Harku ja 26% Rae ning Viimsi valla 2011. aasta elanikkonnast elab nüüdseks mõnes teises omavalitsuses. Siseriiklikud sisserände numbrid on neis valdades siiski mõnevõrra kõrgemad ning kokkuvõttes jäädakse rahvastikusaldoga plussi. Teisalt on mõnevõrra üllatuseks Narva linn, mille 2011. aasta elanikest vaid 7% on kolinud mõnda teise omavalitsusse – see on ühtlasi vabariigi kõige madalam näitaja. Varasemalt on statistikaamet kirjutanud, et Eesti kõige muutumatuma rahvastikuga linn on Narva ning osa muutumatusest on ka väheaktiivne ränne. Siiski näeme, et 7% linna elanikest on lahkunud teise omavalitsusse ning asemele on tulnud poole vähem. Siserändesaldo oli positiivne 32 omavalitsuses, negatiivne 47 omavalitsuses.

5,2% ehk ligi 70 000 Eesti elanikku elas 2011. aastal välismaal. Mõningate lihtsustuste tõttu on kaardirakenduses nende arv mõnevõrra suurem, mistõttu välismaalt saabunuteks loetakse 5,8% elanikkonnast. 2011. aasta elanikest on aga välismaale lahkunud umbes 45 000 ehk tunduvalt vähem kui siia saabunuid.

Osakaalult on välismaale lahkunud kõige rohkem Narva-Jõesuu, Maardu ja Tallinna elanikke – kõigi puhul ca 4% elanikkonnast. Üldiselt on väljaränne välismaale stabiilne üle kogu riigi: linnadest rännatakse veidi enam (3–3,5% elanikkonnast), maalistest piirkondadest natuke vähem (jäädes 3% piirimaile). See-eest jaotub sisseränne märksa ebaühtlasemalt. Näiteks pea iga kümnes Tallinna elanik elas eelmise loenduse ajal välismaal, mis on riigi kõrgeim näitaja. Välismaalt on palju saabutud ka Loksale, Valka, Setomaale ja Narva-Jõesuule (kõigis 7–9% elanikkonnast). Kõik peale Loksa on piiriäärsed vallad, kuid viimast võivad seletada seal asuvad tööstused, kus on suhteliselt palju välistööjõudu. Üldiselt on keskmisest kõrgem sisserändajate osakaal taaskord linnades. Riigi keskmisega võrreldes on sisserändajate osakaal kõrgem vaid kümnes omavalitsuses.