Rahva ja eluruumide loenduse alguseni on jäänud

Kuigi surm on kurb sündmus, leiab suremuse statistikast positiivseid sõnumeid

Blogi
Postitatud 29. september 2021 11:25 , Statistikaameti juhtivanalüütik Mihkel Servinski

Vaatamata sellele, et surm on väga kurb sündmus, saab taasiseseisvunud Eesti suremuse statistikast välja tuua mitu positiivset trendi, näiteks meie inimeste üha pikema eluea. Blogis heidame pilgu sellele, mis on suremuse statistikas viimase kolmekümne aasta jooksul muutunud ja miks.

Kõndinud kord kaks võõramaalast Eestimaa põldude vahel. Neile tulnud vastu kohalik talumees. Võõramaalased pärinud: „Kuule taat, kuidas teil siin ka elu läheb, milline teil suremus on?“. Talumees süganud kukalt ja kostnud: „Mis selle suremusega siis ikka teistmoodi olla saab kui teil? Eks ta ikka 100% ole“. Võõramaalased vaadanud taati kui veidi opakat ja kukkunud seletama: „Ei, meil küll suremus 100% pole ja see ei ole üldsegi võimalik“. Talumees vaadanud võõramaalastele sügavalt silma ja küsinud: „Kas siis teie maal jääb mõni inimene ilmasambaks ja ära ei suregi?“ ning läinud rahulikult oma teed edasi. Võõramaalased vahtinud talumehele veel pikka aega suud ammuli järele.

Selle loo abil soovin näidata, et küsimus, kas inimene sureb, ei ole statistiliselt hea. Statistika kontekstis tasub uurida, mis vanuses ja mis põhjusel surrakse.

Surmade arv ja suremuse kordaja on langenud

Eesti taasiseseisvumise esimestel aastakümnetel oli surmade arv langustrendis. Enim ehk 22 212 surma oli vaadeldaval perioodil 1994. aastal, mida võib pidada katastroofiaastaks, sest siis uppus parvlaev Estonia. Pärast seda on surmade arv mõningaste erisustega järjest langenud. Viimasel aastakümnel on surmade arv Eestis püsinud stabiilselt 15 000 ja 16 000 vahel.

Surmade arv Eestis, 1991–2020

Surmade arvu mõjutab rahvaarv - suurema rahvaarvu korral on ka surmasid rohkem. Eestis on nende kahe näitaja vaheline korrelatsioon märkimisväärselt suur (r=0,8625181). Elanike arv on meil aastakümnetega küll vähenenud, aga see ei ole ainus surmade arvu vähenemise põhjus. Näeme, et lisaks surmade arvule on vähenenud ka suremuse üldkordaja ehk surmade arv 1000 aastakeskmise elaniku kohta. Seda mõjutab näiteks rahvastiku soovanusstruktuur ja suremise vanus.

Mõju hindamiseks arvutame, kui suur oleks surmade arv Eestis, kui suremuse üldkordaja oleks viimase kolmekümne aasta jooksul püsinud 1992. aasta tasemel. Perioodil 1991-2020 oleks siis Eestis olnud kokku üle 15 000 surma rohkem kui tegelikkuses.

Eesti inimesed elavad üha kauem

Võrreldes surmade jagunemist vanusrühmade kaupa näeme, et ka selles osas on kolmekümne aasta jooksul toimunud nihked. Enamikus vanusrühmades on surmade osatähtsus kogu surmade arvus veidi langenud, kuid see tähendab, et mõnes peaksime siiski nägema märgatavat kasvu. Selliseks vanusrühmaks on 85-aastased ja eakamad. Ka aastal 1990 suri just selles vanusegrupis kõige rohkem inimesi, kuid siis moodustasid nad kõigist surmadest 15,7%. Eelmisel aastal oli sama vanusgrupi näitaja 33,2%, mis tähendab, et iga kolmas Eesti inimene elas vähemalt 85-aastaseks.

Muutus on märkimisväärselt suur ja räägib seda, et me elame kauem.

Surmade arv vanusrühmade lõikes

Peamiseks surmapõhjuseks on vereringehaigused ja kasvajad

Suremuse puhul on oluline rääkida ka põhjustest ja siingi on toimunud muutused. Taasiseseisvunud Eestis on kõige sagedasemaks surmapõhjuseks vereringeelundite haigused, mille osatähtsus surmapõhjuste statistikas siiski langeb: 1990. aastal olid vereringehaigused surmapõhjuseks 61,5%, seevastu 2020. aastal aga 48,5% juhtudest. Jõudsalt on kasvanud hüpertooniatõve, vähenenud aga südame iseheemiatõvede ja peaajuveresoonkonna haiguste osatähtsus surmapõhjusena.

Osatähtsusi jälgides tuleb taas arvestada, et kui ühe põhjuse osatähtsus kahaneb, siis mõni teine kasvab. Olukord, et kõikide surmapõhjuste osatähtsus langeb, ei ole võimalik. Surmapõhjuste edetabelis on teisel kohal kasvajad, mille osatähtsuse kasv on märgatav: kui 1990. aastal moodustasid kasvajad surmapõhjustest 17,9%, siis 2020. aastal juba 23,9%. Absoluutarvudes oli kasvajatest tingitud surmajuhtumeid 1990. aastal 3296 ja 2020. aastal 3784. Kokkuvõtlikult on kolmveerandi surmajuhtude taga kaks suuremat põhjust: vereringelundite haigused või kasvajad. 

Surmapõhjuste jaotus Eestis, 1991, 1994, 2000, 2011, 2020

Soolised lõhed surmade statistikas

Sooline lõhe on Eesti ühiskonna üks aktuaalsetest teemadest. Kahjuks ei saa soolise lõheta hakkama ka surmade statistikas. Toon selle kohta vaid ühe näite: kui 2020. aastal moodustasid kõikidest naiste surmadest 46,5% vanusegrupi 85+ juhud, siis meestel oli sama näitaja 18,2%. Miks nii? Mehed surevad oluliselt varem kui naised. Miks? See on väga hea küsimus ja väärib edaspidi põhjalikumat analüüsi.

Kokkuvõte

Vaatamata sellele, et surm on väga kurb sündmus, saab Eesti suremuse statistikas välja tuua mitu positiivset trendi.

  • Suremuse üldkordaja on taasiseseisvunud Eestis vähenenud.
  • Vähemalt 85-aastaste vanuserühma surmade osatähtsus kõigis surmajuhtudes on suurenenud ­ inimesed surevad vanemalt ehk me elame kauem.
  • Vereringehaiguste osatähtsus surma põhjusena on kahanenud.

Lisaks võib kindel olla, et suremus Eesti talumehe definitsiooni kohaselt püsib veel väga kaua 100%.

Foto: Shutterstock