Rahvaloendusega kogutud elamistingimuste andmete avaldamiseni on jäänud

Usaldus määrab järgmise rahvaloenduse metoodika

Blogi
Postitatud 22. august 2022 13:52 , Liina Osila, rahva ja eluruumide loenduse projektijuht

Andmete olemasolu ning kasutamise ulatusliku mõju osas ühiskonna arengule ja inimeste igapäevale ei kahtle vast enam keegi. Ometi pole iial varem olnud andmete usaldusväärsus olnud sedavõrd oluline, kui juba üle kahe aasta kestnud kriisides. Vaktsineerimise korraldus, Ukraina sõjapõgenike majutus ja energiatoetuste maksmine on vaid mõned näited, kus riik on pidanud andmeid kiiresti igapäevase elu korraldamiseks kasutama.

Lõppenud rahvaloenduse kogemus annab hea raami, et hakata tõsiselt arutlema ja tegutsema, et riik saaks vajalikud andmed kiiremini kui üle kümne aasta toimuvalt rahvaloenduselt. Ja mis veelgi olulisem, kuidas saada võimalikult piisavad ja usaldusväärsed andmed.

Registripõhiselt said loendatud kõik inimesed

Seekordne rahvaloendus erines juba varasematest paljuski – enamik andmeid saadi kõikide eestimaalaste kohta kätte enam kui 30 andmekogust. Küsitlus oli kohustuslik vaid juhuvalimisse kuuluvate aadresside elanikele. Sealjuures oli valim koostatud viisil, et see kataks kõiki kohalikke omavalitsusi ja tulemusi oleks võimalik avaldada nii kogu Eesti, maakondlikul kui iga omavalitsuse tasandil. Kõik need, kes valimisse ei kuulunud, olid oodatud vastama rahvaloenduse küsimustikule vabatahtlikult.

Kui eelmisel rahvaloendusel oli kõigil inimestel vaja täita kaks ankeeti, üks eluruumi ja teine leibkonna kohta, siis seekordne küsimustik sisaldas umbes kümmet küsimust vaid nendel teemadel, mille kohta registrites andmeid ei leidu ja mis põhinevad inimese enesehinnangul nagu murded, emakeel või usuline kuuluvus. Kokku võttis vastamine aega umbes 5-10 minutit inimese kohta. Loendatud said registrite põhjal kõik Eesti inimesed ning tulemused annavad võimaluse öelda, et tegime ära.

Nagu pealtnäha lihtsate asjadega tihtipeale, on ka siin aga üks aga.... Äsja lõppenud rahvaloendus tõi andmete kasutamises ja -korjes esile kõige olulisema faktori – usalduse. Oma andmete usaldamise riigile ja laiemalt riigi usaldamise.

Andmete turvalisus on tagatud, aga see pole piisav

Kuigi kümne aastaga on suhtlus riigiga muutunud aina kontaktivabamaks ning oleme digitaalse toimetamisega harjunud, siis ei rutanud inimesed loenduse lähenedes rahvastikuregistri andmeid uuendama ega küsitlejatega telefoni teel suhtlema.

Seejuures on huvitav, et igapäevaselt annavad inimesed kergekäeliselt oma isiklikke andmeid või teavet enda hobide, pere, liikumis- ja tööharjumuste kohta erinevatele välismaistele äppidele. Nende riigiga jagamine ei ole enam nii enesestmõistetav, kuigi on tunduvalt paremini teadvustatud, sest erinevalt eraettevõtete pikkadest kasutustingimustest annab riik andmete kogumisest inimesele teada. Julgen arvata, et peamine erinevus seisneb selles, et kui näiteks igapäevane sammulugemine mõjutab inimese motivatsiooni rohkem liigutada ja enda tervise eest hoolitseda, siis kasu jagada riigiga andmeid enda tervisliku seisundi hinnangust või religioossusest jääb pehmelt öeldes arusaamatuks.

Sealjuures ei ole riigi andmekogumisel ammu enam tegemist turva- või andmekaitseprobleemidega, mis on juba eos välistatud. Rahvaloenduse andmed on kaitstud kõigi küberturbe, isikuandmete kaitse ning andmetöötlusele seatud nõuete ja piirangutega. See tähendab, et andmetele ei ole võimalik igaühel vabalt ligi pääseda ka statistikaametis, rääkimata teistest. Samuti muudetakse need enne analüüsimist ja töötlemist anonüümseks ning avaldatakse selliselt, et isikuid ei ole võimalik tuvastada. Seega võib arvata, et usaldamatuse põhjuseks ei ole andmete turvalisus või lekketõenäosus per se.

Oluline on selgitada, milleks riik andmeid kasutab

Ilmselt on põhjuseid skepsiseks teisigi, kuid selge on see, et peame sellega tulevikus arvestama ning ka järgmisi loendusi kavandades silmas pidama. Tuleb seega tõsiselt kaaluda sellisel kujul küsitlusest loobumist ning riigi jaoks oluliste andmete kogumist kas juba olemasolevatesse või loodavatesse registritesse. Küsitluste andmed ei ole tõesemad kui registrites olevad, seega võiksime võtta suuna inimesi vähem koormata ning tagada registriandmete usaldusväärsus.  

Lisaks usaldamatuse probleemi lahendamisele võimaldaks see andmeid vajadusel kiiresti kasutada ilma erinevate ajamahukate ja kulukate tegevustega, mis on seotud nii küsitluseks vajaliku personali palkamise, koolitamise ja juhendamisega kui ka küsitletavate inimeste informeerimise, küsitlusele vastamiseks aja leidmise, pettuste vältimisega seotud tegevuste planeerimise ja hiljem andmetöötluse ja avaldamisega seotud tegevustega.

Ilmselt täielikult ei kao küsitlused niipea kuhugi, kuid suundumus on ikka sinna, et neid on võimalik teha veebis, nutiseadmes, vastajale sobival ajal ehk võimalikult mugavalt ja kiirelt. Siinkohal kindlasti tuleb lähitulevikus rohkem kasutusele võtta ka videointervjuu või miks mitte ka kõnerobot.

Usaldusväärsete andmete tagamine on kõikide riigiasutuste asi

Ükskõik, millisele lahendusele Eesti ka tuleviku rahvaloenduse viisi või metoodika osas ei jõua, ei saa me üle ega ümber usalduse küsimusest laiemalt. Usaldus on suurem, kui andmete jagajad mõistavad, milleks ja miks või kelle huvides tegutsetakse. Mida otsesemat seost inimene enda panuse ja tulemuse vahel näeb, seda suurem on tõenäoliselt tema motivatsioon ka enda panus anda.

Seega peame laiemalt omavalitsuste, ametite ja ministeeriumide tasemel teadvustama ja rääkima, milleks me andmeid kogume ning kas ja kuidas on see ühiskonna ja iga inimese heaolu huvides. Ei piisa sellest, kui ütleme, et need andmed on olulised mingi poliitika kujundamiseks, vaid peame täpsemalt selgitama, mis jääb tegemata, kui meil neid andmeid ei ole. Rahva- ja eluruumide loendus on pika ajalooga ja vaid üks näide sellest, et jutt registritest kõlab abstraktse ja võõrana ning vajab veel harjumist. Kindlasti mõjutas loenduse küsitlusest osavõttu selle sattumine koroonaepideemia kõrgajale, millele lisandus elektrihinnatõusuga seotud frustratsioon ning lõpuks ka julgeolekukriis. Ja loomulikult Eestimaale omased keerukad ilmaolud.

Kuid peame arvestama, et olemasolevad kriisid jäävad meid veel pikalt saatma ning see ongi uus normaalsus. Peame riigina rahva usaldust andmete jagamisse tugevdama, sest aja- ja asjakohased andmed on nii kriisi- kui rahuajal on meie suurim väärtus. See annab ka aluse otsuseks, kas saame edaspidi rahvaloenduse läbi viia ükskõik millisel ajahetkel registritele toetudes. Kümne aasta pikkune andmete kogumise samm on ilmselgelt liiga pikk ja võtame parem kohe suuna koguda andmeid ilma inimesi ekstra selleks koormamata. Seega peaks lisaks statistikaametile olema kõikide andmekogude omanike ja riigiasutuste prioriteet see, et registrites oleksid värsked ja kvaliteetsed andmed.