Rahva ja eluruumide loenduse alguseni on jäänud

Vägivaldsete surmade arv väheneb, aga mure enesetappude pärast püsib

Blogi
Postitatud 21. jaanuar 2021 11:00 , analüütik Koit Meres

Levinud on arvamus, et noored surevad ennekõike riskikäitumise tõttu: kihutamise tulemusena autoavariides, purjus olekus ujudes, uimasteid tarvitades ja kaklustes. Statistikast tulevad aga veelgi suurema murekohana esile enesetapud – neid on jätkuvalt liiga palju nii noorte kui ka vanemaealiste seas. Tegemist on probleemiga, mis vajab jõulist sekkumist ja riigi poolt juhitud ennetustegevust.

Alates 1994. aastast kuni 2019. aastani on enesetapu läbi hukkunute absoluutarv vähenenud üle kolme korra. 2006. aastani vähenes suitsiidide arv kiiremini, pärast seda on vähenemine aeglustunud. Numbrid kinnitavad, et alates 2006. aastast kuni 2019. aastani on enesetappude arv vähenenud viiendiku võrra.

Absoluutarve vaadates tuleb arvestada sellega, et rahvastiku erinevate soo- ja vanuserühmade suurused on ajas muutuvad. Enesetappude arvu eelnevalt kindlaks määratud suuruse ja proportsiooniga soo- ja vanuserühmadega rahvastikule taandades selgub, et aastatel 2006–2019 langes see kümnendiku võrra ehk keskmiselt vähem kui ühe protsendi võrra aastas.

See teadmine sunnib omakorda küsima, kas aeglase langustrendi asemel on põhjust rääkida hoopis perioodiliste kõikumistega stabiilsest seisust? Retoorilisele küsimusele vastamiseks tuleb vaadata, millised muutused on toimunud erinevates rahvastiku soo- ja vanusrühmades. Juhuslike kõikumiste mõju vähendamiseks on järgnevalt võrreldud kolme aasta keskmisi näitajaid. Perioodi alguseks on aastate 2006–2008 ja lõpuks aastate 2017–2019 enesetappude keskmine arv.

Meeste enesetappude arv 100 000 mehe kohta vanuserühma järgi, aastate 2006–2008 ja 2017–2019 keskmine
Naiste enesetappude arv 100 000 naise kohta vanuserühma järgi, aastate 2006–2008 ja 2017–2019 keskmine

Võrdlustest näeme, et vanusrühmade kaupa on nii naiste kui ka meeste hulgas muutused erinevad. Meeste puhul on viies ja naiste puhul kolmes vanusegrupis enesetappude arvu muutus olnud väiksem kui 10%. Rohkem kui viiendiku võrra on enesetappude arv vähenenud meeste puhul kümnes ja naistel seitsmes vanusegrupis. Naiste puhul on aga viies vanusegrupis enesetappude arv sootuks suurenenud. Kõige murettekitavamad on vanusegrupid, kuhu kuuluvad 20–34-aastased naised. Näitaja on küll meeste omast kordades väiksem, aga tegemist on arvestatava tõusuga.

Enesetapud on osa suuremast surmapõhjuste (õnnetusjuhtumid, mürgistused ja traumad) grupist ehk vägivaldsetest surmadest. Õnnetusjuhtumite alla kuuluvad omakorda autoavariid, kukkumised, uppumised, tule(kahju) toime ja külmumised. Kõik vägivaldsed surmad on enneaegsed ja välditavad ning nende ärahoidmiseks tuleb tegeleda ennetusega.

Märkimisväärne on, et enesetappude arv ei ole vähenenud muude vägivaldsete surmade arvuga samas tempos. Enesetappude osakaal vägivaldsetest surmadest on oluliselt suurenenud: viimastel aastatel moodustavad need kõigi soo- ja vanuserühmade peale kokku koguni neljandiku vägivaldsetest surmadest.

Enesetappude osakaal vägivaldsetest surmadest, 2006–2019
  2006 2007 2008 2009 2010 2011 2012 2013 2014 2015 2016 2017 2018 2019
Vägivaldsed surmad 1628 1612 1358 1278 1125 1135 1150 958 936 863 859 821 798 769
Enesetappude osakaal (%) 15,2 15,7 17,8 21,0 19,6 19,2 20,4 21,8 25,2 22,6 21,3 26,7 24,2 25,0

2006. ja 2019. aastat võrreldes saame rääkida hukkunute arvu suurest langusest nii auto- ja tuleõnnetuste, mürgituste, külmumiste, aga ka uppumiste ning tapmiste puhul. See on olnud riigi prioriteet, mille saavutamiseks on loodud strateegiaid ja kaasatud eelarvelisi vahendeid.

Kõikide vägivaldsete surmade seas on vaid kaks erandit, kus vähenemine on olnud silmnähtavalt väiksem: enesetapud ja kukkumised. Kui võrrelda enesetappude osakaalu vägivaldsete surmade koguarvuga soo- ja vanuserühmade kaupa, siis selgub, et just nooremate vanuserühmade seas on enesetapud domineeriv vägivaldse surma põhjus.

Enesetappude osatähtsus vägivaldsetes surmades vanuserühma ja soo järgi, aastate 2017–2019 keskmine

Murekoha märkamine ja selle teadvustamine on oluline. Veelgi olulisem on aga leida vastus küsimusele, kuidas luua muutust ja elusid säästa. Statistika kinnitab, et nii liiklus- ja uppumissurmade kui ka näiteks mürgistuste ennetamiseks on erinevad ennetustegevused vilja kandnud. Sotsiaalministeeriumi kinnitusel on alustatud ka suitsiidiennetuse tegevuskava koostamisega ja loodetavasti õnnestub see ka kiiremas korras ellu viia!