Spordistatistikast nüüd ja minevikus – spordirahvani on veel pikk tee
Tokyo suveolümpiamängude alguspäev annab põhjuse rääkida spordist, kuid seekord keskendume neile, kes tähtsaimale spordipeole ei jõua. Kas võime ennast pidada spordirahvaks? Missugused on Eesti populaarseimad spordialad? Vastuste leidmiseks heidame pilgu nii nüüdisaega kui ka minevikku.
Esimene spordistatistika ülevaade ilmus 1930. aastal* ning mõni tollane probleem tekitab äratundmisrõõmu ka praegusel ajal. Spordiharrastajate üleslugemine oli keeruline 90 aastat tagasi, on paras katsumus tänapäeval ning tõenäoliselt pole kerge ka (lähi)tulevikus. Peamised andmeallikad on sarnased: lõviosa andmetest pärines vabariigi alguspäevil spordiorganisatsioonidelt ja praegugi on see peamiseks harrastusspordistatistika allikaks. Küll aga jäädi siis ning jäädakse ka nüüd hätta nende tuvastamisega, kes treenivad iseseisvalt, võistlustel ei osale ega ole ühegi klubi või muu organisatsiooniga seotud.
Sajand tagasi olid populaarseimad kuninglikud spordialad jalgpall ja kergejõustik
Aastal 1930 hinnati võistlus- või harrastustasemel spordiga tegelejate koguarvuks 80 000, mis moodustas ligikaudu 7% kogurahvastikust ja pea 12% 10–49-aastastest ehk vanuserühmast, kuhu toonased spordiharrastajad kuulusid. Spordialadest toodi eraldi välja jalgpall, mille harrastajate arvuks peeti 12 000 inimest. Väga levinud oli ka kergejõustik, eriti just organiseeritud tasemel. Jalgpallile lisaks olid populaarsed teisedki pallimängud – korv-, võrk- ja käsipall, aga ka näiteks lauatennis. Talialadest olid menukad liuväljaspordialad.
Riik oli noor ja organiseeritud spordiliikumine oli algusjärgus. Seetõttu tõid tollased statistikud välja mitmeid alasid, mis polnud siis veel Eestis levinud:
„Ent on terve rida spordialasid, mis pole Eestis seni veel sugugi levinud. Nii kehakultuuriliselt õige soovitud sõudesport; edasi masinasport, nagu autosõit, õhusõit, missugused kui kallimad spordialad meie kitsates oludes laiemat pinda pole leidnud. Paljud mängud, mis välisriikes õige levinud, nagu maa hokey, golf j . n. e., pole Eestis suutnud sugugi areneda.“ *
Praeguseks on neist kaks esimest, nii sõudmine kui ka eeskätt autoralli, Eestis populaarsed ning riigi sportlased on mõlemal alal maailma absoluutses tipus.
Tänapäevase spordiharrastaja leiab jõusaalist
Eelmise aasta lõpu seisuga külastas Eesti spordiklubisid regulaarselt 177 400 harrastajat. Võrreldes 90 aasta taguse ajaga on jätkuvalt populaarne spordialade kuningas jalgpall pea 20 000 harrastajaga. Veelgi enam on aga kulturismi ja fitnessi harrastajaid (21 700) ning esikolmikusse mahuvad veel aeroobika ja rühmatreeningud.
Viimase veerandsajandi jooksul on spordiklubides registreeritud harrastajate arv mitmekordistunud. Küll aga ei ole kasv olnud iga-aastane, näiteks tõi möödunud majanduskriis kerge mõõnaperioodi. Tõenäoliselt sundis rahakoti pingutamine ka mitmetest (kulukatest) hobidest loobuma. Järgnevatel aastatel olukord paranes ning mõnevõrra üllatuslikult kasvas spordiharrastajate arv koroonakriisi kiuste eelmisel aastal tublisti.
Spordiga tegeleb kolmandik eestimaalastest
Tulles tagasi peamise spordistatistikat vaevava probleemi juurde, siis mitte igasugune sportlik liikumine ei kajastu spordiregistris. Kõigi spordiharrastajate arvu hindamiseks on abiks küsitlusuuringud. Möödunud aastal läbi viidud kultuuris osalemise uuringuga leiti, et vähemalt 15-aastastest tegeles viimase 12 kuu jooksul spordiga enam kui 391 000 inimest. Kümmekond aastat varem toimunud ajakasutuse uuringuga hinnati, et vähemalt 10-aastaste hulgas tegeles spordiga 425 000 inimest. Seega tegeleb hinnanguliselt sportliku liikumisega kolmandik eestimaalastest.
Miks jääb suurem osa meist spordist eemale? Peamiste spordiga mittetegelemise põhjuste hulka kuuluvad majanduslikud ja tervislikud, aga ka näiteks ligipääsuga (asukoht, lahtiolekuajad) seotud põhjused. Arvestades, et mitmete spordialade harrastamine ei nõua paksu rahakotti, veatut tervist ega eelda spordirajatise olemasolu, on väga paljudel juhtudel mittetegelemine põhjendamatu. Arenguruumi on veel kõvasti.
Öeldakse, et tippspordis loeb ainult tulemus. Võib-olla on see rahvaspordis isegi olulisem, sest siin on tulemuseks tervem ja õnnelikum rahvas.
* Tomberg, G. Spordistatistika 1920–30. a. Eesti Statistika 1930. Nr 101(4)