Rahvastikuregister on märkamatult muutnud Eesti elanike suhtlust eri ametiasutustega. Veel paarkümmend aastat tagasi pidi näiteks passi või pensioni saamiseks esitama sünnitunnistuse. Praegu on riigil inimeste andmed olemas ja neid ei pea paberil ühest asutusest teise kandma.
Üldhariduskooli matemaatikatunnist teame, et 1 + 1 = 2. Tavaelus võib aga olla olukordi, kus see seos ei kehti, tõdesid Tartu Ülikooli emeriitprofessor Ene-Margit Tiit ja Statistikaameti peaanalüütik Mihkel Servinski, kui nad võtsid vaatluse alla ema keskmise vanuse laste sünnitamisel.
Täpsustatud andmetel elas 2018. aasta 1. jaanuaril Eestis 1 319 133 inimest, mida on 3499 inimest enam kui aasta varem samal ajal, teatab Statistikaamet. 2017. aastal vähenes rahvaarv loomuliku iibe tõttu 1759 inimese võrra, kuid suurenes positiivse rändesaldo tõttu 5258 inimese võrra.
Statistikaameti andmetel sündis 2013. aastal 13 500 last, mida on 500 võrra vähem kui aasta varem. Kui veel hiljuti sai rõõmustada kasvava sündimuse üle, siis viimasel kolmel aastal sündimus väheneb.
Nõukogude ajal levis rahvasuus ütlus, et kakskümmend kaks on viimane taks. See tähendas, et kui neiu pole selleks eluaastaks abiellunud ja last saanud, hakkab talle vanatüdruku nimi külge. Tänaseks on sellest ajast mitu head kümnendit möödas ning säärane ütlus ajalukku vajunud. Miks see nii on, selgitab viimase 30 aasta sündimusnäitajate põhjal statistikaameti juhtivanalüütik Mihkel Servinski.
Osaajaga töötamist mõjutas 2010. aastal nii töötaja sugu kui ka laste vanus leibkonnas, enim töötas osaajaga kuni kaheaastaste laste emasid. Nii selgub Statistikaameti kogumikust ”Mehe kodu on maailm, naise maailm on kodu?“
Tavaliselt räägitakse sündimusnäitajatest ikka seoses naistega, aga isadepäeva ootuses võtame fookusesse mehed. Sajandiga on muutunud nii isaks saamise keskmine vanus kui ka vanemate levinuim kooseluvorm lapse sünnil.