Eesti leibkonna elujärg viimase 20 aasta jooksul

Blogi
Postitatud 18. november 2011, 9.35

1990. aastate alguse kiired muutused ühiskonnas tõid kaasa Eesti leibkondade elujärje languse ning majandusliku turvatunde kadumise. Stabiliseerumine toimus 90ndate lõpus. Majanduskriis 2000. aastate teises pooles langetas taas elatustaset, ent vähendas ka leibkondadevahelist ebavõrdsust. 
 
Nõukogude-aegne heaoluriik funktsioneeris toiduainete ja teenuste madalate hindade baasil. Eesti taasiseseisvumisel toimus 1990. aastate alguses hindade vabakslaskmine, millega kaasnesid muutused kaupade ringluses ja sotsiaalsfääris (toetuste maksmises ja sotsiaalteenuste pakkumises). Kiired muutused toimusid väga lühikese perioodi jooksul, mis tõi kaasa leibkondade majandusliku turvalisuse languse. 1992.–1993. aastal oli palga ostujõud säilitanud vaid 38–39% 1989. aasta ostujõust.  Sundkulutused leibkonna eelarves Sundkulutused on leibkonna eelarves vältimatud kulutused toidule ja eluasemele. Sundkulutuste osatähtsuse vähenemine leibkonna kogukulutustes on märk sellest, et elujärg paraneb ja leibkonnal on võimalik enam kulutada heaolule ja enesearendamisele (kultuurile, haridusele jms). Sundkulutuste osatähtsuse tõus aga pärsib seda.  1990. aastate algul moodustasid sundkulutused (toit ja eluase kokku) ligi 60% leibkonna kogukulutusest. 1990. aastate teises pooles hakkas leibkondade elujärg paranema, millest annab märku sundkulutuste osatähtsuse järkjärguline vähenemine. Kõige väiksem oli sundkulutuste osatähtsus leibkonna kogukulutustes enne majanduskriisi 2007. aastal (39%). Aastal 2010 tõusis sundkulutuste osatähtsus 45%-ni ja leibkonna elujärg langes 2003.–2004. aasta tasemele. [caption id="attachment_1743" align="alignleft" width="500" caption="Sundkulutuste osatähtsus leibkonna kogukulutustest, 1992–2010"]Sundkulutuste osatähtsus leibkonna kogukulutustest, 1992–2010[/caption] Leibkonna kulutuste struktuuris on positiivne muutus see, et viimase ligi 20 aasta jooksul on olulist suurenenud kulutused vabale ajale ja kultuurile. Kui 1992. aastal moodustasid nad leibkonna kogukulutustest 4,5%, siis 2010. aastal 9%. Seega võrreldes 1990. algusaastatega kulutab leibkonnaliige kultuurile ja vabale ajale kaks korda enam.  Elanikkonna kihistumine ja sotsiaalne ebavõrdus  Elujärge mõjutab ja tõstab eelkõige ühiskonna homogeensus, mis väljendub selles, et inimeste tulude ja tarbitavate jaotumine on sujuv, ei teki rühmi, kes järsult eristuvad. Kõige parem on seda mõõta tulukümnendike kaudu. Tulukümnendikud saadakse leibkondade rühmitamisest kümnendike kaupa tulude kasvavas järjekorras, nii et 10% väiksemate tuludega peresid moodustavad esimese tulukümnendiku ja nii edasi kuni 10% suurimate tuludega peresid moodustavad kümnenda kümnendiku. Kümnenda ja esimese tulukümnendiku suhe näitab ühiskonna kihistumise suurust. Mida väiksem see väärtus on, seda homogeensemaks võib ühiskonda pidada, mida suurem on erinevus, seda suurem on ebavõrdsus ühiskonnas.  1990. aastate algus tõi ühiskonda uue nähtuse — elanikkonna kihistumise. Tekkis nii üliedukate kui ka tõrjutute kontingent. Tõrjutute kontingent ei suutnud toime tulla ühiskonnas toimunud muutustega. 1996. aastal oli kümnenda ja esimese tulukümnendiku suhe 13-kordne. Väikeste kõikumisega kestis selline olukord 2000. aastani. Pärast seda hakkas kümnenda ja esimese tulukümnendiku erinevus aeglaselt, aga järjepidevalt vähenema. 2010. aastal oli vastav näitaja kõige madalam – 8-kordne. Sellele on aidanud kaasa majanduskriis, mis tõi kaasa palkade kasvu seisaku, mõnes valdkonnas isegi vähenemise. Samas tuleb tõdeda, et viimase ligi kahekümne aasta jooksul on ühiskonna kõige suurem homogeensus saavutatud aastal 2010. [caption id="attachment_1744" align="alignleft" width="500" caption="Leibkondade ebavõrdsus: kümnenda ja esimese tulukümnendiku suhe (erinevus kordades)"]Leibkondade ebavõrdsus: kümnenda ja esimese tulukümnendiku suhe (erinevus kordades)[/caption] Kokkuvõttes võib öelda, et 90ndate alguse kiired muutused tõid kaasa leibkondade elujärje languse ning majandusliku turvatunde kadumise. Leibkondade tarbimisstruktuur hakkas stabiliseeruma 90ndate teisel poolel kui olulised muutused tarbimisstruktuuris olid toimunud. Inimeste elujärg hakkas paranema ja nad said enam teha kulutusi oma vajadustest lähtuvalt. Kuigi 2000. aastate lõpu majanduskriis lõi valusalt taas leibkondade elatustaset, tõi ta kaasa homogeensema ühiskonna 2010. aastal ja leibkondadevahelise ebavõrdsuse vähenemise.  Urve Kask, Statistikaameti rahvastiku- ja sotsiaalstatistika osakonna juhataja