Suhtelises vaesuses elas 2014. aastal iga viies elanik

Blogi
Postitatud 16. veebruar 2016, 8.00

Statistikaameti andmetel elas 2014. aastal suhtelises vaesuses 21,6% Eesti elanikkonnast ehk 280 700 inimest ja absoluutses vaesuses 6,3% elanikkonnast ehk 82 000 inimest. 2014. aastal elas suhtelises vaesuses inimene, kelle kuu ekvivalentnetosissetulek oli väiksem kui 394 eurot (2013. aastal 358 eurot) ja absoluutses vaesuses inimene, kelle kuu ekvivalentnetosissetulek oli väiksem kui 203 eurot (2013. aastal 205 eurot). Võrreldes 2013. aastaga elanike sissetulekud suurenesid ja sissetulekute ebavõrdsus pisut vähenes. 2014. aastal erinesid elanikkonna vaeseima ja rikkaima viiendiku sissetulekud 6,2 korda, 2013. aastal 6,6 korda. Vaesusest on rohkem ohustatud mittetöötavad või madala sissetulekuga inimesed. 2014. aastal elas iga teine töötu suhtelises vaesuses ja iga kolmas absoluutses vaesuses. Vaatamata sellele, et püsiv töökoht vähendab vaesusesse langemise ohtu kõige enam, tuleb vaesust kogeda ka paljudel palgatöötajatel. 2014. aastal elas 8% palgatöötajatest suhtelises vaesuses, neist 2% absoluutses vaesuses. Kõige kõrgem oli suhtelises vaesuses elavate inimeste osatähtsus Põlva maakonnas (35,3%) ja kõige madalam Harju maakonnas (16,1%). Absoluutse vaesuse määr oli kõrgeim Jõgeva maakonnas (12,9%) ning madalaim Järva maakonnas (3,7%). 1 Kõrgeim sissetulek oli Põhja-Eestis 2014. aastal oli Eesti elaniku keskmine ekvivalentnetosissetulek (leibkonna sissetulek, mis on jagatud leibkonnaliikmete tarbimiskaalude summaga) 791 eurot kuus ehk 60 eurot rohkem kui aasta varem. Leibkonnaliikme netosissetulek kuus oli 556 eurot. Linnaelaniku keskmine ekvivalentnetosissetulek kuus (804 eurot) oli 41 eurot kõrgem kui maaelanikul (763 eurot). Sissetuleku põhjal jagatakse elanikud viide kvintiili – esimeses on madalaima sissetulekuga inimesed ja viiendas kõrgeima sissetulekuga. Piirkonniti oli rikkamate inimeste kontsentratsioon kõrgem Põhja-Eestis, kus 52% elanikest kuulus kõrgema sissetulekuga elanikkonna hulka (viiendasse või neljandasse kvintiili). Kirde-Eestis kuulus aga 52% elanikest madalama sissetulekuga elanikkonna hulka (esimesse või teise kvintiili). Kesk-, Lääne- ja Lõuna-Eestis oli võrdlemisi ühtlane sissetulekujaotus. Mehi on suhtelises vaesuses vähem, kuid nende vaesus on sügavam 2014. aastal oli meeste suhtelise vaesuse määr 19,6% ja naiste 23,3%, absoluutse vaesuse määr vastavalt 7,3% ja 5,4%. Seega on suhtelises vaesuses rohkem naisi, absoluutses vaesuses aga rohkem mehi, mis näitab, et meeste vaesus on sügavam. Ka suhtelise vaesuse süvik (suhtelises vaesuses olevate isikute mediaansissetuleku kaugus vaesuse piirist protsentides) on meestel suurem kui naistel (vastavalt 28,3% ja 16,9%). Põhjuseks on meeste suurem töötuse määr. Eesti rahvusest elanikke on vaesuses vähem Eesti rahvusest elanike sissetulekud olid suuremad kui mitte-eestlastel ning ka eestlaste suhtelise vaesuse määr oli 2014. aastal kuus protsendipunkti ja absoluutse vaesuse määr pool protsendipunkti madalam kui mitte-eestlastel. Põhjuseks on mitte-eestlaste halvemast keeleoskusest tingitud vähemtasuvad töökohad ning kõrgem töötus. Suuremas vaesuses on üksikvanemad ja üksi elavad inimesed   Olulist rolli vaesusesse sattumisel mängib leibkonna koosseis. Mida rohkem on leibkonnas sissetulekutoojaid ja mida vähem on ülalpeetavaid, seda kergem on leibkonnal majanduslikult hakkama saada. Peale selle on suuremas leibkonnas võimalik teatud kulutustelt kokku hoida. Nii on näiteks kahel töötaval või vanaduspensioni saaval inimesel kasulikum elada ühise leibkonnana, kui mõlemal eraldi, sest paljud väljaminekud ei sõltu leibkonnaliikmete arvust, vaid tehakse kogu leibkonna peale. Seega on üksi elavate või üksi lapsi kasvatavate inimeste vaesuse määr võrreldes teistega kõrgem – üksiku vanemaealisega üheliikmelistest leibkondadest elas 2014. aastal suhtelises vaesuses 74%, samas ei olnud nende vaesus nii sügav, et ulatuks absoluutse vaesuseni. Halvem oli aga olukord üksikvanemaga leibkondade puhul, kellest elas suhtelises vaesuses 40% ja absoluutses vaesuses 16%. Suuremas vaesusriskis on ka paljulapselised perekonnad – vähemalt kolme lapsega paaride suhtelise vaesuse määr oli 26% ja absoluutse vaesuse määr 15% (kahe lapsega paaride samad näitajad olid 14% ja 6%). Kokkuvõtlikult võib tõdeda, et 2014. aastal sissetulekud tõusid ja vaesus vähenes. Üldiselt annab kindel töökoht parema garantii vaesusesse mittesattumiseks, kuna kindlustab suurema sissetuleku. Oluline roll vaesusesse mittesattumiseks on ka haridusel, rahvusel ja vanusel, kuna suuremas vaesusriskis on madalama haridusega inimesed, mitte-eestlased ja vanemaealised. Vaesust aitab vähendada ka kooselamine. Teatud ebavõrdsust esineb ühiskonnas alati. Selle suurus aga peegeldab inimeste heaolu ja ühiskonna väärtusi. Tiiu-Liisa Rummo, Statistikaameti analüütik   Metoodika Ekvivalentnetosissetulek on leibkonna sissetulek, mis on jagatud leibkonnaliikmete tarbimiskaalude summaga. Suhtelise vaesuse määr on inimeste osatähtsus, kelle ekvivalentnetosissetulek on suhtelise vaesuse piirist madalam. Absoluutse vaesuse määr on inimeste osatähtsus, kelle ekvivalentnetosissetulek on absoluutse vaesuse piirist madalam. Suhtelise vaesuse piir on 60% leibkonnaliikmete aasta ekvivalentnetosissetuleku mediaanist, absoluutse vaesuse piir on arvestuslik elatusmiinimum. Hinnangud põhinevad Eesti sotsiaaluuringu andmetel, mida Statistikaamet korraldab 2004. aastast. 2015. aastal osales uuringus üle 5700 leibkonna. Uuringuga kogutakse aastasissetuleku andmeid, seetõttu saadakse 2015. aastal 2014. aasta sissetulek. Aastasissetulek on vajalik vaesuse ja ebavõrdsuse näitajate arvutamiseks. Sotsiaaluuringut korraldavad statistikaorganisatsioonid harmoneeritud metoodika alusel kõigis Euroopa Liidu riikides nime EU-SILC all.