Ene-Margit Tiit: rahvaloendusel on tark mõõta vaid kõige olulisemaid rahvastikutunnuseid

Rahvaloenduste tähtsusest rahvusvaheliste võrdluste tegemisel ja tuleviku prognoosimisel said statistikateadlased aru juba 19. sajandi keskel, kui toimus üks esimesi rahvusvahelisi teadlaste konverentse. Selle raames fikseeriti ka rahvaloenduste tegemise üldised põhimõtted: kokku lepitud loendusmoment ehk kriitiline hetk, uuringu kõiksus, ühetaolisus ja perioodiline korratavus. Kuna sellel konverentsil osalesid ka Tartu Ülikooli esindajad, siis oli loomulik, et esimesel Eestis (tegelikult kolmes Balti kubermangus: Eestimaal, Liivimaal ja Kuramaal) 1881. aastal toimunud rahvaloendusel neid põhimõtteid juba ka jälgiti.

Pärast Teist maailmasõda muutus rahvastiku hindamine ja prognoosimine järjest olulisemaks. Rahvaloenduste koordineerimine sai ÜRO ülesandeks. Tehti pingutusi, et teostada loendusi kõigis arengumaades ja hinnata ning mõista neis toimuvaid rahvastikuprotsesse. Tänapäeval toimuvad rahvaloendused kümneaastase tsükliga (keskmiselt igal nulliga lõppeval aastal) enam-vähem ühesuguse programmi alusel peaaegu kõigis maailma riikides. Näiteks 2011. aastal oli maailmas vaid seitse riiki, mis loenduse läbiviimisega hakkama ei saanud.

Tänapäevased rahvaloendused Euroopas

Euroopa Liidus koordineerib rahva ja eluruumide loendusi Euroopa Liidu statistikaamet Eurostat, mis on kehtestanud loenduste teostamiseks kõigile liikmesriikidele ühtsed reeglid. Nii on viimasel ajal Euroopa riikides loendus toimunud ühega lõppeval aastal, kuid loenduse kuupäev (kriitiline hetk) on riikide poolt vabatahtlikult valitav.

Samuti on Eurostat määranud lubatavate loendusmeetodite loetelu, mille hulgast iga riik valib endale sobiva. Arenenuma andmekultuuriga riigid, nagu meie naabrid Põhjamaadest, teevad juba aastaid loendusi üksnes registripõhiselt. Nendega liituvad tuleval aastal ka Läti ja Leedu.

Aegsasti on Eurostat fikseerinud ka kohustuslike väljundtunnuste loetelu, mis loendusvoorude puhul mõnevõrra siiski muutuda võib, arvestades maailma majanduse muutusi. Üldiselt jälgitakse siiski võrreldavuse põhimõtet. Küll aga tehti sel sajandil üks oluline muudatus, mis lähtub vajadusest kaitsta isikuandmeid, eriti neid, mida loetakse tundlikeks. Niisugused on näiteks tervis, religioosne kuuluvus, poliitilised eelistused ja rahvus. Delikaatseid tunnuseid ei ole Eurostati kohustuslike väljundtunnuste loetelus, kuigi mitmeid nende hulgast on varasematel rahvaloendustel paljudes riikides küsitud.

Loenduse juriidiline raamistik

Kuna statistiline teave on äärmiselt oluline sisend riigi seisukohalt oluliste otsustusprotsesside jaoks, on sellega seotud juriidiline raamistik range ja see puudutab ka rahvaloendusi. Siinjuures on põhiprintsiibiks statistika sõltumatus. Kuigi statistikategijad sõltuvad üldiselt riigi rahakotist, ei tohi ükski riiklik instants mõjutada statistika tegemist ja statistika tulemusi ning nende avaldamise aega, vormi ja täielikkust. Vastutus statistika tulemuste eest on täies ulatuses statistika tegijal, tänases maailmas enamasti riiklikul statistikaametil.

Põhimõtteliselt võib näiteks metoodika täiustamiseks või tarbijate soovide arvestamiseks kasutada mitmesuguseid nõuandvaid kogusid (Eestis näiteks Statistika Nõukogu), kuid nende soovitustel on üksnes põhikirjaga fikseeritud nõuandev roll. Rahvaloenduste korraldamist Eestis reguleerib riikliku statistika seadus. Oluline roll on ka  Vabariigi Valitsuse loodud loenduskomisjonil, mis teeb valitsusele ja valitsusasutustele ettepanekuid loendusega seonduvate õigusaktide ettevalmistamiseks, koordineerib loenduse korraldamist riigivalitsemisorganite tasemel ning suunab riigi- ja omavalitsusasutuste koostööd loenduse korraldamisel. Samuti kooskõlastab loenduskomisjon loenduse tegemise ajakava ja jälgib selle täitmist ning analüüsib loenduse korraldamisega seotud kulude vajadusi. Loenduse tegelik läbiviija, loenduse metoodika määraja ja loendustulemuste eest vastutaja on statistikaamet, mis on määranud selle tööülesande täitjaks projektirühma.

Registripõhiseks loenduseks valmistumine Eestis

Juba 2011. aasta rahva ja eluruumide loenduseks ette valmistamise perioodil kaaluti üksnes registrite andmetele tugineva registripõhise rahvaloenduse korraldamist. Toona jõudis statistikaameti meeskond järeldusele, et registrid ega ka amet ise polnud selleks veel valmis.

Sellest ajendatuna alustati juba enne eelmise loenduse tulemuste lõplikku avaldamist järgmise, kava kohaselt täies ulatuses registripõhise, loenduse ettevalmistamist. Arendati metoodilist tööd ehk parandati registrite kvaliteeti, töötati välja algoritmid loendustunnuste saamiseks registritest ja eeskirjad registrite ristkasutuse teel nendest saadava info täpsustamiseks. Nii töötati kõigi rahvusvaheliselt kohustuslike loendustunnustega ja neile veel lisandunud kahe tunnusega – rahvus ja emakeel -- mida on Eestis enamikul varasematel loendustel mõõdetud ja mille vastu tarbijaküsitluste alusel paljud tarbijad huvi üles näitasid. Tehti mitu prooviloendust ja üks kontrolluuring, mis kõik näitasid, et registripõhine loendus on teostatav nii, et tulemused vastaksid kõigile rahvusvahelistele nõuetele ja kvaliteedikriteeriumitele.

Soov mõõta teadlastele huvi pakkuvaid lisatunnuseid

Möödunud aastal avaldas hulk teadlasi aga täiendavalt soovi, et loendusel mõõdetaks veel mõningaid huvipakkuvaid tunnuseid, mis rahvusvaheliselt kohustuslike tunnuste hulka ei kuulu. Need käsitlevad tervise enesehinnangut, võõrkeelte ja murdekeelte oskuseid ja religioossust. Selle põhjuseks toodi soov teha sisukaid teadusuuringuid, mis kahtlemata on oluline argument.

On selge, et loendustel mõõdetakse vaid kõige olulisemaid rahvastikutunnuseid, sest kõikne uuring – ükskõik, missugusel viisil seda tehakse – on väga kallis, sest nõuab paratamatult rohkesti inimtööjõudu, mille hind järjest kasvab. Valdavalt piirdutakse loendustel faktitunnustega ja ei püüta mõõta hinnangulisi tunnuseid, sest loendusel on traditsiooniliselt lubatud teiste isikute (leibkonnaliikmete) eest vastamine, mis hinnanguliste tunnuste puhul võib ebatäpsusi põhjustada.

Lahendus: loenduse seostamine valikuuringuga

Seda arvestades tegi statistikaamet teadlaste soovile vastu tulles ettepaneku siduda registripõhise rahvaloendusega valikuuring teadlasi huvitavate küsimuste selgitamiseks, sest nende kättesaadavust registritest ja võimalikku kvaliteeti ei olnud loenduse ettevalmistusperioodi jooksul analüüsitud. Tegemist on võrdlemisi levinud metoodikaga, mis võib realiseeruda „pika“ ja „lühikese“ küsimustikuna või ka loendusega üheaegselt või lähedasel ajahetkel toimuva täiendava uuringuga, mille andmeid laiendatakse loenduskogumile ja seotakse loendusandmetega. Hetkel kavandabki loendusmeeskond koostöös Tartu Ülikooli statistikateadlastega lisatunnuste uuringut, mis rahuldaks kõiki vajalikke täpsuse nõudeid.