Rahvaloendaja on tõeline Hunt Kriimsilm

Rahvaloenduse andmeid töödeldakse ja analüüsitakse, samuti käib töö registriandmete kogumisega, kuid vahvaid ning vahetuid muljeid Eesti elanikkonna küsitlemisest saame juba jagada. „Õppisin Eestit tundma!“ on küsitlejate tagasiside läbiv motiiv või siis „Palju toredaid inimesi elab meie ümber.“ Kahe kuu töised tegemised lisasid küsitlejatele ka IT-valdkonna oskusi ning meeldiva tõdemusena said paljud selle aja jooksul ka oma keelteoskust praktiseerida.

Eile nägin ma Eestimaad!

Küsitleja töö plussina toodi esile võimalust avastada Eestimaad ning taas oma kodukandiga tutvuda. Viperusteta see siiski ei läinud. „Ilus, tark, arukas, edasipüüdlik Eesti on kolinud põldude ja metsade vahele ning elab seal hästi,“ rääkis küsitleja Kadri. „Aga aadressiotsingud pakkusid palju peavalu,“ lisas ta.  

„Jäin ühe küla vahel aadressi otsimisega jänni, kuid siis tuli juhuslikult politsei oma autoga ja oli nõus mu kohale juhatama, mille eest suured tänud neile! Juhtus ka nii, et abi tuli küsida kohalikelt elanikelt, kes juhatasid meeleldi õigesse kohta,“ jagas kogemusi Liia. Rahvaloendaja Tarmo sai aga korraliku vanalinnas orienteerumise kogemuse.

Ka uusarenduste puhul ei olnud alati abi moodsast GPS-seadmest ja appi tulid kohalikud elanikud. Samuti tekitasid aadresside otsimisel raskusi ilmaolud ja teede seisukord. Nii mõnelgi küsitlejal jäi auto lumme kinni või vajas see löökaugu tõttu lausa remonti.

„Lõpututel kuumaastikku meenutavatel külavaheteedel liikumine ei olnud kerge,“ rääkis küsitleja Hanna. „Ükskord juhtis navigeerimisseade mu sihtkohta hoopis ühe kaevanduse kaudu! Auguliste ja poriste teede läbimise järel tundus jäine ning löökauke täis marsruut aga isegi päris taevalik – vähemalt puhas!“

„Aitäh, tütreke!“

Töö, mis eeldab inimestega vahetut suhtlemist, ei ole kindlasti kergete killast, kuid meeldivaid avastusi kogesid meie küsitlejad küllaga. „Mitmel korral oli vastaja nii südamlik ja tore, et tema tagasiside, mõtted ning soovid liigutasid lausa pisarateni,“ meenutas küsitleja Lauri.

„Meenub üks tore noor Eesti pere, kes oli parasjagu laupäevasel suusaretkel, kui neile helistasin. Nad jätsid suusatamise pooleli ja kogunesid kõik viiekesi telefoni ümber vastuseid andma,“ rääkis Marielle. Marikale aga jäi hästi meelde üks põhimõtteline keelduja, kellega ta leidis lõpuks siiski ühise keele ja kelle eluloo ta ühtlasi ära kuulas.

Üksikud vanemad inimesed osalesid küsitlusel eriti innukalt ning tihtilugu jäigi küsitleja kuulaja rolli, et muu hulgas inimeste haiguslugudest osa saada. Mõnel vanemal inimesel oli nii hea meel, et keegi helistas. „Ühe inimesega rääkisin ligi tund aega ja positiivne elamus oli mõlemapoolne,“ meenutas Katrin.

Vanemad inimesed olid rõõmsad, et neid loendamata ei jäeta ning üks memm ütles küsitleja Tiinale: „Aitäh, tütreke, sain ennast ka nüüd kirja!"

Rahvaloenduse rekord – 20 kõnet ühele perele

Eriskummalise, aga naljaka juhtumiga puutus kokku küsitleja Tiiu, kellel tuli helistada ühele perele lausa 20 korda. Esimese kõnega sai ta perenaise küll küsitletud, aga peremees oli kord metsas, kord õues, kord saunas ja toru ei võtnud.

Naine pakkus välja kellaaegu, millal mees võiks toas olla, aga mees ei tulnud ikkagi kokkulepitud ajaks metsast koju. Edasi ei vastanud mitmel päeval enam ka perenaine telefonile. Pärast selgus, et ta liikus karguga ja lihtsalt ei jõudnud telefoni juurde piisavalt kiiresti, sest oli selle teisele korrusele unustanud.

„Rahvaloenduse viimasel päeval helistasin igaks juhuks veel viimast korda ja olin üsna kindel, et see leibkond jääb küll loendamata. Aga... telefon võeti vastu! Pikema sissejuhatuseta vuristasin ühe hingetõmbega, et kui mees ei ole nii mitme päevaga metsast välja jõudnud, siis kauem aega oodata ei ole – loendus lõpeb ju tänasega. Kui hingetõmbamiseks väikese pausi pidin tegema, siis vastas teisel pool mehehääl: aga see ju olengi mina siin telefoni otsas. Naersime mõlemad ja küsitlus sai tehtud!“

„Veebruar, mis tavaliselt on kõhe ja külm, möödus sel aastal küll imeruttu,“ võttis kokku rahvaloendaja Liis.