Sündimus Eestis läbi taasiseseisvumisaja
Täna uuendatud Tõetamme mõõdikute hulgast leiame ka kohortsündimuskordaja, mis näitab 40–aastaste naiste keskmist laste arvu. „Eesti 2035“ arengukavas on seatud eesmärgiks, et see kordaja peaks olema vähemalt 1,86. 2023. aasta sündide andmed näitavad langustrendi ning hetkel oleme 1,77 juures. Et madalast sündide arvust on sel aastal olnud palju juttu, uuris Statistikaameti analüütik Egle Saks sündimuse näitajaid põhjalikumalt.
Sündimust saab hinnata mitmete parameetrite järgi. Näiteks on olemas summaarne sündimuskordaja, sündimuse vanuskordajad ning lõpetatud sündimuskordaja. Kordajate analüüs võimaldab teha tähenduslikumaid järeldusi kui vaid sündide arvu analüüs. Sündimuskordajate eeliseks on standardiseeritus, mis võimaldab võrdlust erinevates populatsioonides või ajaperioodidel. Arvutades sündimuskordaja 1000 elaniku või 1000 naise kohta, võetakse arvesse ka rahvastiku suurus või vanuseline jaotus. Nii võib suurema rahvaarvuga riigis olla suurem sündide arv, kuid väiksem sündimuskordaja elaniku kohta võrreldes väiksema riigiga, kus on vähem sünde, kuid kõrgem sündimuskordaja elaniku kohta.
Erinevaid sündimuskordajaid analüüsides selgub, et lähiajaloos on olnud ka kesisema sündimusega aastaid kui 2022.
Summaarne sündimuskordaja
Summaarne sündimuskordaja näitab keskmist sünnitatavate laste arvu naise elu jooksul, eeldusel et sündimuskäitumine püsib kogu naise viljaka ea jooksul vaatlusaasta tasemel. Kui rändesaldo puudub ja suremus jääb muutumatuks, tagab 2,1 last naise kohta üldjoontes stabiilse rahvastiku. Seni on summaarne sündimuskordaja Eestis jäänud 1,3 ja 1,8 vahele. 2022. aasta sündimuskordaja oli 1,4, mis on väikseim alates 2004. aastast. Vaid 90ndate kesk- ja lõpuperioodil ning 2000ndate alguses oli sündimuskordaja veel madalam. Taasiseseisvumisjärgne madal sündimus oli üldine nähtus kogu totalitarismist vabanenud Ida-Euroopas. Toonast madalat sündimust on põhjendatud majandusliku olukorraga ning sellest tulenevalt perede madala kindlustundega tuleviku suhtes. Siis kestis sündimusmõõn ligi 10 aastat ning tänasel päeval on just see põlvkond saanud sünnitusealiseks.
Samas on oluline välja tuua, et kui mingil perioodil lükatakse sünde edasi, st naiste keskmine sünnitamisvanus tõuseb, siis alahindab summaarne sündimuskordaja naise poolt elu jooksul sünnitatud laste arvu. Kui aga hakatakse varem sünnitama, näitab summaarne sündimuskordaja naise kohta sünnitatavat laste arvu suuremana, kui see tegelikult on.
Seetõttu kasutatakse ka lõpetatud kohortsündimuskordaja mõistet, mille puhul arvutatakse naiste keskmine laste arv reproduktiivea lõpus. Statistikaameti Tõetamme rakendusel avaldatakse kohortsündimusnäitajana 40-aastaste naiste keskmine laste arv. Naised võivad lapsi sünnitada muidugi ka hilisemas vanuses, kuid pärast 40. eluaastat lisandunud laste arv kohortsündimuskordajat enam märkimisväärselt ei mõjuta.
Kohortsündimusnäitaja on „Eesti 2035“ aluspõhimõtete mõõdik, mis peegeldab sündivust ning eesmärgiks on võetud, et sündimus peaks aastaks 2035 suurenema. Eesmärk, mille poole liigume on 1,86 aga hetkel oleme 1,77 juures (2023. andmed).
Sündimuse vanuskordajad
Sündimust saab hinnata ka vanusnäitajate järgi, mis annab üksikasjalikumat teavet sündimuse mustritest erinevates vanusrühmades. Selliseid hinnanguid nimetatakse sündimuse vanuskordajateks.
Ilmneb, et kuni 24-aastaste naiste seas on sünnitajate hulk ajaga selgelt vähenenud, samas on kasvanud üle 30-aastaste sünnitajate hulk. 2022. aastat iseloomustab aga langus kõigis vanuserühmades, v.a vanuserühm 45—49, kus sündimuskordaja jäi samaks (1,2). Mullune suurim langus esineb 30—34-aastaste seas, kus mitmel eelneval aastal oli 1000 naise kohta sünde üle 100, kuid 2022. aastal kukkus see näitaja 86,6 peale. Samas on tegemist vanusegrupiga, mis alates 2020. aastast paistab silma kõige suurema sündide arvuga. Veel enne 2000. aastat oli sündimus kõrgeim vanusegrupis 20—24 ja aastatel 2001—2019 vanusegrupis 25—29. Sündimus langes eelmisel aastal suhteliselt rohkem ka vanusegruppides 25—29 ja 35—39.
Taasiseseisvumisaja jooksul toimunud muutused vanusegruppides annavad aimu sellest, et laste saamist lükatakse edasi ning sünnitatakse hilisemas eas. Selle tulemusena jääb ajaaken laste saamiseks väiksemaks ning suureneb ka naiste hulk, kes ei saa üldse lapsi.
Mitmendate laste saamist on sündimuse langus mõjutanud?
Kui võrrelda 1., 2., 3., 4. ja 5. või enama lapse osakaalu sündidest, on näha, et pikas perspektiivis on tõusnud pigem mitmendate laste osakaal sündinutest ning vähenenud esimeste laste osakaal sündidest. 32 aastaga on enim kerkinud kolmandate laste osakaal – kui enne 2010. aastaid jäi nende osakaal 11–14% juurde, siis alates 2011. aastast on see olnud üle 14%, kerkides 2018. aastaks lausa 20% juurde. Samas ajapunktis näeme aga esimeste laste osakaalu järsku kahanemist, mille arvelt ongi tõusnud teiste sünnijärjekordade osatähtsused.
Esimeste laste saamine on aga oluline sündimust mõjutav tegur. On leitud, et beebibuumid on aset leidnud just siis, kui esmasündide hulk on suurenenud ja esimesi lapsi on saadud nooremalt. Naise vanuse kasv esimese lapse saades aga vähendab sündimust.
Kui palju lapsi sünnib abielust?
Kui veel 30 aastat tagasi sündis enamik lapsi abielust, siis alates 1997. aastast on abielust sündinute osakaal jäänud alla 50%. 2001. aastast alates on abielust sündinute osakaal püsinud 40–44% juures. Abiellumus on oluline sündimust mõjutav faktor, kuid tuleb arvestada ka abielu institutsiooni tähtsust konkreetses riigis. Euroopa Liidus keskmiselt sünnib abielust väljaspool pisut üle 40% lastest. Üle poole lastest sünnib abielust väljaspool veel näiteks Prantsusmaal, Portugalis, Rootsis, Taanis ja Hollandis[1].
Mis rahvusest lapsed sünnivad?
Tulenevalt Eesti väiksusest on huvitav vaadata ka sündide rahvuslikku tausta. Kuna vastsündinud on liiga väikesed, et oma rahvust määratleda, võib lapse rahvuse samastada ema rahvusega. 30-aastases perspektiivis on näha, et sündides on pisut tõusnud eestlaste osakaal. Kui taasiseseisvumisaja alguses jäi see alla 70%, siis nüüd on 77% sündinud lastel ema rahvuselt eestlane. Teisel kohal on venelased – kui 1991. aastal oli nende osakaal veel 24%, siis viimastel aastatel on see langenud alla 20%. 2022. aastal olid vaid 15% sündinutel vene rahvusest emad. Ukrainlaste osakaal on jäänud üsna samale tasemele (1–2%), kuid 2022. aastal oli ukrainlaste osakaal 3,6%. Ka muust rahvusest sündinute osakaal on ajas pigem kasvanud. Kui 90ndate alguses oli muust rahvusest sündinuid 3–4% juures, siis alates 1998. aastast oli nende osakaal alla 3%. Viimastel aastatel on muust rahvusest sündinute hulk aga tõusnud ning 2022. aastal oli neid 4,2%.
Mis võiks sündimust veel mõjutada? Praegusel ajal peetakse üheks olulisemaks teguriks naiste võimalust ühildada töö- ja pereelu – kättesaadav ja kvaliteetne lastehoid, paindlik töökeskkond (paindlik tööaeg, vanemapuhkus) ning meeste ja naiste võrdsem rollijaotus. Samuti mõjutab sündimust noorte meeste ja naiste geograafiline paiknemine ning hariduslik lõhe – näiteks olukord, kus noored naised liiguvad rohkem linnadesse, sest nende töö- ja õppimisvõimalused on seal paremad. Naised on ülekaalus juba tudengite seas ja on edaspidi meestest kõrgema haridustasemega. Seega sõltub sündimuse tulevik paljuski ühiskondlikust kontekstist ja võimalustest.
Tõetamme uuenenud andmeid saab vaadata siit: https://tamm.stat.ee/.